Minu Hispaania
Anna-Maria Penu
See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?
Anna-Maria Penu
Minu Hispaania
SAATEKS
Võõrsile mineku suurim pluss on maailma ja seeläbi iseenda tundmaõppimine. Väärtus, mida mitte keegi sinult mitte kunagi võtta ei saa, olgu sa siis Eesti president, Pariisis näituseid avav maalikunstnik või tolmuse ninaga aareteotsija mõne kontinendi metsikutel käänulistel radadel.
Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.
Nüüd elan elu, millest ma pole kunagi unistanud – sel lihtsal põhjusel, et ei osanud sellist elu ette kujutadagi. Mõelda vaid, ma kirjutan! Eelmisel kevadel valmis ka mu esimene dokumentaalfilm „Varjus” ja sügisel esimene tõlketöö, millega kaasnes mu elu kõrgeim nädalapalk. Lisaks õpin ülikoolis sooperspektiiviga sotsiaalpoliitika kursusel ning sügisel astun teise kõrgkooli politoloogiat õppima. Miks mulle keegi küll kümne aasta eest ei öelnud, et sellised teed on ka olemas ja neil astumine teeb mind õnnelikuks?
Võõrsile minek rebib su turvalisest keskkonnast välja ning annab uue perspektiivi kõige suhtes, mis enne oli justkui nii selge. Ja korraga näed, et asjad, mis kodus tundusid nii koledad ja räpased, on eemalt vaadates hoopis värvilised ja rõõmsad.
Too valem töötab ka vastupidi.
В В В В Anna-Maria Penu,
В В В В Valencia, 2008
ELU VГ•IMALIKKUSEST VГ„LJASPOOL KONTORIT
Kuulud mõnda firmasse ja saad öelda: „Töötan Baltikumi kõige suuremas reisibüroos!” Kõik noogutavad tunnustavalt, sest nad arvavad, et teavad, mida see tähendab. Või viskad hooletult turismiala inimeste seas: „Mulle anti just eile vanemreisikonsultandi tiitel, sest trükin lennupileteid kiiremini kui keegi teine!” Glamuurse nimega firma või ametitiitli taga pole aga muud kui töö, mida sa teed kellelegi kolmandale kuskil üleval. Tähelepanu saavad ametioskused, aga mitte hing. Nii arenedki tööalaselt ja su ainuke väljakutse on õppida laitmatult oma tööd tegema. Saada igatsetud masinaks.
Asendamatuid pole. On mõeldamatu, et minu endine tööandja minu minekut aastaid taga oleks nutnud, sest mitte keegi teine ei müünud lennupileteid nii hästi kui reisikonsultant Penu. Vastupidi, juba minu viimase tööpäeva pärastlõunal tõi reisikonsultant X oma asjad minu lauale ja töö läks edasi. Firmal polnud minu minekust sooja ega külma ja nii ongi normaalne, sest kontorimaailmas pole asendamatuid inimesi.
Tõsi, vahel mõtlen, et mugavuse pärast oleks kergem olla kontoritööl, saada igakuist palka ja omada haigekassakaarti. Aga sellised mõtted tulevad vaid siis, kui juhtun kergelt haige või väsinud olema. Sest tegelikult ma polnud ju oma igakuise kindla palga ja haigekassakaardiga õnnelik.
Aeg-ajalt olen muidugi tundnud ka seda, et tahaksin kuhugi töörühma kuuluda. Ringi rännates kaotad selle vana tuttava kambatunde, mis meid kõiki alati igal pool ümbritsenud on. Kuulume rühmadesse, sest nii on kergem. Meie oleme nagu nemad ja nemad on nagu meie. Aga see kõik on nii pealispindne, et ajab iiveldama.
Olen valehäbist üle saanud. Valehäbist, et kui sa pole nagu enamus, siis oled vähem väärtuslik. Seepärast mind enam ei häiri, kui inimesed küsivad, kas ma töötan või õpin ülikoolis, ning pööritavad silmi, kui kuulevad, et mitte päris – nen