Aavo Pikkuus

Tiit Lääne

Raamat jalgratturist olГјmpiavГµitjast Aavo Pikkuusist.

Tiit Lääne

Aavo Pikkuus

Spordis on edu alus kannatus

Jalgratas andis mulle elus kindla koha. Selge eesmärgi tegutsemistes.

Täna teadsin, mida homme teen. Aga enda lõpuni teostamiseks polnud antud oludes lihtsalt alati võimalusi. Ma olin sageli üksi suurtes mängudes.

Peaaegu iga sõit, olgu ta pikk või lühike, jätab arme ja kriimustusi.

Torkab ka okkaid südamesse. Isegi võitjale. Sest mõnigi kord tuleb selleks, et esimene olla, riskeerida ja töötada, spurtida ja riskeerida. Aga mis parata. Selline jalgrattasõit kord on. Ja see oli minu, mitte kellegi teise valik.

Ja ükskõik kui tõsiseid kriime pole ka saadud, ei ole ükski tippmees veel oma ala sellepärast hüljanud. On vaid püütud kaotatut tasa teha ning edasi minna. Ükskõik kui valus see ka ei oleks.

Kui oled juba tipus, siis on jalgrattasõit väga huvitav ime. Nagu välkmalet mängiks. Oma tee tuleb endal leida. Mulle ei meeldinud eriti, et koondises tehti üksikasjalikke plaane igaks võidusõiduks. Mis plaane sa teed, kui iga hetk toob uue olukorra. Sa pead lihtsalt igaks olukorraks valmis olema, sekundi jooksul otsustama ja tegutsema. Ka kõige paremad plaanid ei näe seda ette.

Jalgrattasõidus tuleb ette palju kukkumisi, kuid siin maksab suur –

PEAB. Tahtmine. Meeskonnasõidus peab end ühekorraga tühjaks sõitma ja ma olen sõitnud ka: ei kuulnud midagi, nelikümmend minutit ei saanud millestki aru. Siis sööd jääd nagu saia. Oled endast andnud kõik, enamgi veel.

Olin eelkГµige velotuuri sГµitja, sest olin tugev temposГµitja. See nГµuab kannatust, kui sa seda ei suuda, siis vastupidavusalal pole sul midagi teha.

Kannatamine oli minu sporditeel kГµige alus.

В В В В OlГјmpiavГµitja Aavo Pikkuus

VГµitleja algusest lГµpuni

Lakkamatu ja halastamatu võitleja oreool, kes ei anna armu endale ega teistele – sellisena sööbis jalgrattur Aavo Pikkuus mällu aastate eest, mil peaaegu iga päev lükkis spordiuudiste ritta temagi nime. Ja võitjana. Sest ta ei talunud sportlasena ega hiljemgi kõrvaleastumist, katkestamist, loobumist…

Kuuldes Pikkuusi nime, seostasid teda ikka ja jälle võiduga. Sedavõrd kindel olid tema edus, tema suutlikkuses. Tegelikult on öelnud sama tema meeskonnakaaslasedki. Pikkuusi kõrval oli neilgi stardijoonel eelseisvaks katsumuseks lihtsam häälestuda, sest tema lähedus andis jõudu ja eneseusku teistelegi.

Kui liider annab endast meeskonnale sada protsenti, on eneseГјletuseks suutelised kaaslasedki. Ja just nimelt sajaprotsendiline liider Pikkuus oligi. Seades lati Гјhele kГµrgusele nii enda kui teiste jaoks.

Pikkuus jõudis olümpiavõiduni 21-aastaselt. Nii noorelt ei olnud seda toona suutnud veel mitte keegi teine eestlastest. Sest Pikkuus käis läbi kogu oma sporditee teistest ees.

Noore poisina hakkas vastu meestele ning võitis endast vanemaid noormehi. Noorukina alistas juuniorid, juuniorieas võitis täisjõus mehi. Tema puhul ei jõutudki hakata rääkima kui andekast ja perspektiivikast noorest. Ta tuli üleöö raginal peale ja hakkas võitma.

Nihutas seniseid vanusepiire suures Liiduski, kus vanu tegijaid niigi kergekäeliselt pensionile saadeti. Keegi polnud nii noorelt võitnud üleliidulist velotuuri, saanud teeneliseks meistersportlaseks, võitnud MM-medali ja saavutanud edu Rahutuuril. Kõige krooniks sai kahekümneühe aastase noormehe olümpiavõit sellisel vastupidavusalal nagu maanteesõit.

Pikkuusi sporditee oli liiga kirev, võitude- ja kannatusterohke. Siinkohal napib ruumist, et uuesti kõiki neid saavutusi meelde tuletada. Elades mälus taaskord läbi tema edutee, avastasin Eesti olümpialoost teisegi mehe, kellega tema erakordsust võib võrrelda. See mees on Kristjan Palusalu.

Sest vaid Pikkuus ja Palusalu on kahekesi need olümpiakullaga pärjatud mehed, kes parimas sportlaseeas, keset võiduteed kõrvale on astunud. Kusjuures kumbki pole seda teinud omatahtsi.

Palusalu jГ¤ttis maadlusmati priiks valitseva kontinendi (ka maailma) meistrina vigastuse sunnil. Pikkuus NГ