Minu Guatemala
Kaja Kahu
„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.
Kaja Kahu
Minu Guatemala
VГ„IKESEST EESTIST SUURDE MAAILMA
Guatemala oli Juhani kolmas „töö maa”, kuhu me pärast kolme ja poolt aastat Leedus ning kolme aastat Ukrainas 2007. aasta augustis elama asusime. Olin Guatemalasse kolimise osas väga põnevil, sest aimasin ette, et tulemas on eelnevatest tunduvalt erinev kogemus. Kartsin muidugi ka, sest Vilniusest ja Kiievist oli mul siiski mingi eelteadmine, Guatemala tähendas aga tundmatus kohas vette hüppamist.
Eelneva kuue ja poole aastaga olin end võõraste hulgas elamise stressist paljuski läbi närinud ja oma uue seisuse, koduperenaine, enam-vähem omaks võtnud. Lootsin, et selle pagasiga saan hakkama ka tingimustes, kui ei oska keelt, ei tea kohalikust kultuurist mitte midagi ja seda kõike nii kaugel, et kojusõit ei tule iga tahtmise peale kõne allagi.
Aga ka kГµige fantaasiarikkamates unistustes ei osanud ma arvata, et nendest kahest aastast saavad minu senise elu parimad.
В В В В LiibГјa,
В В В В jaanuar 2011
KALLIS, ME KOLIME
Koban telefoni järele. Ongi Juhan ja vastan enda arvates väga reipalt:
„Jaa! Tere hommikust!”
„Tere! Sa oled nii unise häälega. Magasid veel?”
„Ei, tegelikult ma ei maganud enam, aga olen veel voodis küll.”
„No parem ongi, et oled pikali.”
„?!?”
„Mulle tehti täna uus tööpakkumine. Guatemalasse.”
Maailmakaart jookseb mu silme eest kiiruga läbi. Kuna meil on omavahel juttu olnud, et väga suure tõenäosusega võib järgmine koht, kuhu mu kaasale tööd pakutakse, olla Aafrikas, siis üritan esimese hooga Guatemalat kusagile Aafrika kaardile paigutada. See ei taha hästi õnnestuda.
„Eee… ja kuhu ma õigupoolest peaksin näpu maailmakaardil panema, et teada, kuhu sa nüüd meid viia tahad?”
„Kesk-Ameerikasse.”
Mul on tõesti piinlik oma kesiste geograafiaalaste teadmiste pärast, ent, Jumala eest, ma ei tea, kus see riik on! Olen hetkega väga ärkvel ja väga põnevil. Musttuhat küsimust tahab huultele tungida, aga ma ju tean, et kõigile neile pole praegu vastuseid. Uurin kõige tähtsamat: kas ettepanek oli juba täiesti ametlik või veel nii kuulujutu tasemel? Saanud vastuseks, et täiesti ametlik, muretsen veel vaid, et ega kohe homme kolima pea hakkama.
Selleks hetkeks on meil koos noorema tГјtre Katarinaga ja esimestel aastatel ka noorema poja Johannesega seljataga kolm ja pool aastat elu Vilniuses ning peaaegu kolm aastat Kiievis.
Sel tähelepanuväärsel hommikul, kui Guatemala esimest korda minu ellu tuli, oleme meie Kataga veel Tallinnas viimaseid koolivaheaja päevi veetmas ja Juhan on just eelmisel õhtul tööasjus Peterburi sõitnud. Oleme külas meie vanema poja kodus. Pärast kõnet ei vaja ma enam hetkegi üksindust ning tõttan tütre ja miniaga uudiseid jagama. Lapselapsed-tirtsud on veel liig väikesed, et taibata, mida tähendab, et Kiievi vanaemast-vanaisast ähvardab nüüd Guatemala vanaema ja vanaisa saada. Hetk hiljem klõbistan juba interneti otsingumootorisse „Guatemala”, kust loen alustuseks, et Guatemala on riik Kesk-Ameerikas