Minu Albaania. Paradiis ja pГµrgu.
Helmi Vela
Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse. Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud. Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus. Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus. Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan
Helmi Vela
Minu Albaania. Paradiis ja pГµrgu.
SISSEJUHATUS
Aidates Helmil tema elu kirja panna, mõistsin ma üsna kiirelt, et „Minu Albaania” ei ole tavapärane rõõmsameelne reisiraamat või kaasategemissoovi äratav maailma- ja eneseavastamislugu. Helmi räägib oma keerulisest abielust ja kogemustest Albaanias nii avameelselt, et paratamatult tekib kõige võõrapärase ees hoopis hirm.
Kuigi meedia kajastab eesti naiste suhteid välismaalastega tihti kui midagi kadestamisväärset, siis Helmi lugu kinnitab, et iga võõramaalane ei ole kaugeltki mitte üksik prints valgel hobusel. Selle printsiga tuleb kaasa perekond, kombed ja keelud, ning õige pea seisab võõrasse riiki kolinud naine silmitsi kultuuridevaheliste erinevustega, mida on ka kõige parema tahtmise korral võimatu muuta.
Helmi kogemuse moodi lugusid on vaja rääkida, mitte maha salata. Sellised ausad lood aitavad meil vigu vältida ja maailma paremini mõista. Mõista, et suhted, mis tunduvad kaugelt vaadates lummavad, võivad tegelikkuses varjata valusat õppetundi.
Ning üle kõige tunnustan ja imetlen ma Helmit, kes oli ääretu avameelsusega valmis jagama oma elu valusaimaid kogemusi.
В В В В Katrin Buchanan
В В В В Helmi loo kirjapanija
В В В В Tallinn,
В В В В juuni 2012
TERE TULEMAST! – VÕI SIISKI MITTE?
Ent elevusse seguneb ka rahutust ja hirmu tundmatuse ees. Loomulikult olen ma enne sõitu internetist Albaania kohta informatsiooni kogunud, raamatukogus reisiraamatuid lehitsenud ning tulevase kodumaa ja selle rahva tausta uurinud. Ma tean, et Albaania paikneb lähistroopilise kliimaga Balkani poolsaarel ning tema rannik piirneb imeilusa Aadria merega. Pindalalt on ta Eestist tublisti väiksem, ent elanikke on ligi kolm miljonit. Wikipedia teatel on Albaania rahvastik väga noor, keskmise vanusega 28 aastat, ning riigi sündimus on Euroopa suurim. Internetist leitud piltidelt vaatasid vastu imelised liivarannad, türkiissinine meri, taamal kõrgusid mäed ja naeratasid inimesed. Albaania tundus maana, kus paistab alati päike.
Ootusärevus aga ängistab, sest tean, et reaalsus ja internetipildid võivad olla kaks erinevat maailma.
Peast jookseb läbi sadu erinevaid mõtteid. Kuidas ma selles riigis hakkama saan? Milline see tegelikult välja näeb? Milliseks kujuneb minu tulevane elu?
Albaania on eestlase jaoks nii kuratlikult kauge ja kГµige enam hirmutab mind mГµte, kas ma kogu oma pГµhjamaisusega Гјldse sobin Гјhiskonda, mis asub Euroopa lГµunarannikul kuumavereliste tГјrklaste, kreeklaste ja itaallaste kГјlje all.
Sõit Londonist Tiranasse kestab pisut üle nelja tunni. Kätevärinal ei möödu reis mitte ainult minul, vaid samamoodi