Soome lahe Гµed

Imbi Paju

„Soome lahe õed” on psühhoajalooline teos, mis annab hääle külma sõja ajal tekitatud vaikusele ja juhib tähelepanu ka sellele, kuidas minevikusündmuste mõju pärandub edasi järgmistele põlvkondadele. 1940. aasta suvi. Kevadel on Soome sõlminud Nõukogude Liiduga rahulepingu ja Talvesõda on seljataga. Eesti riik on pakkunud sõjas kannatanud soomlastele mitmesugust toetust ja abi. Eesti kodutütarde Rannamõisa puhkekodusse saabuvad sõjavapustustest toibuma Soome kodutütred ehk väikesed lotta’d. Keset nende puhkust Eesti okupeeritakse. Soome tüdrukutest Lailast ja Annikast saavad selle tunnistajad. Eestit ootab peagi küüditamine ja terror, mis tabab ka Eesti naiskodukaitsjaid. Naisteorganisatsiooni juhid jagavad Eesti ohvitseride saatust, peagi pärast okupatsiooni jõustumist nad hukatakse. Teisel pool lahte keelatakse pärast sõda ka Soome lotta’de organisatsioon Lotta Svärd, mille omaenda riik tembeldab Nõukogude Liidu nõudel fašistlikuks. Uks kahe maa vahel sulgub. See sügavalt inimlik teos räägib Soome ja Eesti saatusest, milles on rohkem sarnast kui erinevat, ning Euroopa naisteorganisatsioonide koostööst sõdade ärahoidmise nimel. Kahe väikese riigi tavaliste inimeste elu ja ajalugu kulgeb kõrvuti suurriikide võimupoliitika masendavate pööretega. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju ei kasuta ajaloolaste keelt, vaid kirjutab kui ajakirjanik ja esseist. Soome välisminister Erkki Tuomioja, kelle teostega Imbi Paju oma teoses „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” polemiseerib ja kellega ta on kahe maa valusaid ajalooprobleeme lahanud avalikus väitluses, kui teos 2011. aastal soome keelde tõlgituna esmakordselt ilmus, on tõdenud, et Imbi Paju raamat on suurepärane kultuuriajalooline ja tänuväärse teemaga teos. ÜRO eriesindaja Elisabeth Rehn on öelnud, et Imbi Paju on olnud oma loominguga maailmas suurepärane Eesti kultuurisaadik. 2010. aastal anti Imbi Pajule Eesti välisministeeriumi kultuuripreemia.

Me oleme kГµik teinud midagi valesti,

kuid me oleme kГµik teinud ka midagi Гµigesti

ja tähtis on aru saada, mis see on.

Tänusõnad

Tänan kõiki, kes on aidanud ja toetanud mind selle raamatu kirjutamisel ja ajaloo mõtestamisel, et saada aru, mis juhtub inimesega, kui võimule pääseb inimkonnas ja üksikisikus peituv pime pool. Ja et mõista meie elu haavatavust ning kaardistada ellujäänute lummuse ja valu nappe võite, kui sõprus, rahulolu ja õnnehetked muutuvad haruldaseks, kuid ometi aitavad edasi elada ja teadvustada, et valusast minevikust tervenemine võtab aega ja et aeg neist asjust rääkida on just praegu, kui minevik endast aeg-ajalt valusalt märku annab.

Olen tänulik ajaloolastele Tiina Kinnunenile, Aigi Rahi-Tammele, Seppo Myllyniemile, Heino Arumäele, Andres Kasekampile, Agu Pajurile, Ivo Juurveele ja Tõnu-Andrus Tannbergile, sotsioloog Sari Närele, arstile ja psühholoogile Heino Noorele, kirjandusteadlasele Leena Kurvet-Käosaarele ja prof Tiina Kirsile.

Eriti tänan ajalooõpetajat ja ajaloolast Eve Kubi loa eest tsiteerida tema ajalooartikleid ja uurimusi ning temaga peetud pikkade vestluste eest.

Korvamatut abi olen saanud neilt, kes aitasid mind arhiivitöös ja avasid mulle oma kodused fotokogud. Aitäh Helvi Hödrejärvele, Mae ja Külli Gailitile, Ulla-Marita Rajakaltiole, Hanna Eckertile, Marje-Anne Hendriksonile, Mark Rõbakile, Meelis Saueaugule ja Kersti Podmošenskile, Airi Nevele, Arvo Jaamale ja prof Peeter Tulvistele.

Mitmete teatmeteoste autorit John Lagerbohmi tänan selle eest, et ta usaldas mulle oma fotoarhiivi, kust peegelduvad Soome tsiviilisikute sõja ja põgenemisega seotud valusad hetked. Vanadelt fotodelt peegelduv valu ja kurbus oli omane kõigi sõda tunda saanud maade inimestele, sellepärast olen jätnud fotod tihti allkirjata, neid tuleb vaid vaadata, et mõista elu hoidmise vajadust.

Tänan kaasaelamise eest kõiki lähedasi ja sõpru: Stefan Brunowit, Tuva Korsströmi, Jaak Kiviloogi, Kristel Engmanni, Iivi Anna Massot,