Punane ja sinine

Marju Lauristin

Kogumikus räägib Marju Lauristin endast. «Peatükke kirjutamata elulooraamatust» pole ainult Marju Lauristini elu- ja kujunemislugu. Ta heidab pilgu Eestile keerulistele aegadele – nii neile, mis eelnesid ta sünnile aastal 1940, kui ka tänastele ja tulevastele. Ka emotsionaalselt rasketest asjadest rääkides säilitab Marju tasakaaluka, analüüsiva ja omamoodi sooja hoiaku. Sinise ja punase alge vastandumine ja tasakaal avaneb lugejale nii Marju Lauristini eluraamatus kui ka kogumiku artiklivalimikus, mis hõlmab arutlusi ja analüüse kirjandusest ja teatrist, kultuurist, meediast ja poliitikast, eestlaste identiteedist ja vastutusest. Marju Lauristin on õppejõu, sotsioloogi ja poliitikuna Eesti ühiskonda ja maailma lahti mõtestanud aastakümneid, tema seisukohad ärgitavad mõtlema nii rahvast kui ka poliitikuid. Marju Lauristinil on imetlusväärne anne oma mõtetega teistele väga palju anda, samas iseennast varju jättes.

Marju Lauristin

Punane ja sinine

SAATEKS

See raamat algas soovist seitsmekümnendal eluaastal teha iseenda jaoks inventuur neljakümne aasta jooksul eesti ajakirjanduses laiali puistatud artiklitest ja intervjuudest. Peale abikaasa Peeter Vihalemma oli selles ettevõtmises abiks gümnasistist tütrepoeg Julius, kes minu 1970ndatel ja 1980ndatel ilmunud tekstid paberilt arvutisse viis. Olin rõõmsalt üllatunud, kui kuulsin, et 18-aastane noormees avastas neist vanadest artiklitest ka enda jaoks huvipakkuvat. Selgus, et tänased noored ei kujuta ette, millest mõtlesid ja mille üle vaidlesid nende vanemad ja vanavanemad, millises vaimses õhustikus elasid inimesed nõukogude ajal või laulva revolutsiooni päevil, milliste mõtete ja aadetega alustati kaks kümnendit tagasi Eesti riigi taastamist. Ka oma üliõpilastega suheldes näen järjest kasvavat teadmatust ja häirivalt mustvalget kujutlust elust, mis oli enne neid.

Seepärast julgesin panna kokku oma vanad ja värskemad kirjutised ja kõnelused selle raamatu kaante vahele. Kõik ilmunud artiklid ja uuringute tutvustused ilmuvad samal kujul, nagu nad omal ajal trükimusta nägid. Nende konteksti paremaks mõistmiseks olen lisanud ka tagasivaate oma elule ja kujunemisteele. Erinevalt mitmest viimasel ajal ilmunud hoolikalt läbi kirjutatud ja detailitäpsest mälestusteraamatust pole siin avaldatud mälestuste puhul tegemist pika aja jooksul viimistletud ja arhiivides täpsustatud elulooga. Need meenutused ja mõtted said linti räägitud kolm päeva kestnud pikas kahekõnes hea kuulaja Margot Visnapiga. Tulemus on seetõttu kirjutatud tekstist paratamatult palju pealispindsem ja katkendlikum. See on mõtisklus asjadest, mis mul on aastaid südamel olnud, mida mult on ikka ja jälle küsitud – vanematest, õpetajatest, suhtumistest olnud ja olevasse poliitikasse. Kõike seda on saatnud valus äratundmine, kui vähe me suudame elus oma väärtusi teoks teha. Ja kuidas vanemad ei aima, mismoodi nende eluvalikud hakkavad nii heas kui halvas mõjutama nende laste, lastelaste ja lastelastelaste saatust.

Mind on ajendanud seda raamatut tegema ka tunne, et Eesti poliitikas, Eesti ühiskonnas kipuvad korduma ühed ja samad probleemid, vastasseisud ja eksikäigud, mida kahetsetavalt tihti saadab viha nende vastu, kes näevad, mõtlevad ja tunnevad teistmoodi kui need, kelle käes on parajasti võim. Olen sügavalt veendunud, et demokraatia pole võimalik ei Eestis ega mujal ilma oskuseta arvestada ka teistsugust eluvaadet, mõista enda omast erinevat kogemust. Demokraatia eeldab, et kaitstud on nii vaeste kui rikaste, jõuliste ja nõrkade, eriti andekate ja tavaliste inimeste, suurte ja väikeste, enamuse ja vähemuste huvid ja püüdlused. Nii nagu inimese valikutes võitlevad süda ja mõistus, kirg ja kaalutlus, peavad ka poliitikas leidma väljundi inimloomuse punane ja sinine pool, üksteist tasakaalustama kaastunne ja kasumitaotlus, üldinimlikud ja rahvuslikud väärtused, ideoloogia ja erapooletu teadmine. Vägivald ja ülekohus ühe või teise poole suhtes toodab vihavaenu, mis võib