Hea firma

Armin Kõomägi

Söestunud Aston Martini vrakis istus söestunud Martin Kukk. Leo oksendas ja nuttis ning ma mõistsin, et pean midagi ette võtma. Eraomand on püha ja puutumatu. Nii ka aktsionärid. Nad on ju minu aktsionärid, minu omad, minu omand. Vajasin uut ja paremat asemele. Ma tegin testamendi. Martin Kuke oma. *** Armin Kõomägi sündis eelmisel sajandil sellel planeedil, mitmekülgselt andeka inimesena on ta tegev nii suures äris kui euroopa kirjanduseliidis. Kõomägi pärjati Tuglase novellipreemiaga 2006, valiti Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominendiks 2009 ning on esindatud novelliga kogumikus Best European Fiction 2012. Hea Firma räägib edukast ärist täiesti ootamatu nurga alt, see hoogne romaan on kasutatav nii eneseabiõpikuna, kvaliteetse meelelahutusena, kirjanduslugemikuna, käsiraamatuna pretensioonikale ärijuhile kui ka seltskondliku vestlusaine krestomaatiana lihtsale ja heale inimesele.

Armin Kõomägi

Hea firma

00

Nagu ka inimestel, oli mul kaks vanemat, kuigi mina nimetaksin neid teisiti. Mulle meeldiks neid rohkem asutajateks kutsuda. Nagu ka inimeste puhul, ei saanud need kaks ise hakkama. Nad vajasid abi. Tavaliselt on selleks Г¤mmaemand. Minu puhul piisas notarist.

2. aprill 1992. Tagantjärgi olen ma välja uurinud tolle kevadpäeva ilma. Puhtalt nostalgitsemiseks. Taevas oli pilvitu, puhus mõõdukas tuul, mis kesklinna hoonete vahel jõudu kogudes üllatas oma tugevusega. Plusskraade oli vähe. Varjulistes nurkades võis leida parajalt suuri, poriseid lumekuhilaid, mustad veenired näitamas suunda lähima kanalisatsiooniresti poole.

Ma olen uurinud vanu pilte. Paljugi on muutunud. Ja ma ei mõtle ainult hooneid ja tänavaid ja autosid ja akendelt peegelduvaid reklaame. Ma ei pea silmas riietust, ega ka lõhnu mitte. Ma mõtlen inimeste nägusid. Need on kõige rohkem muutunud. Kui neid piisavalt suumida ja teha seda teravust kaotamata, siis märkab midagi, mida juba pikemat aega tänavapildist enam naljalt ei leia. Nooruslikku uudishimu, optimismi, jaatavat elutahet, rõõmu kättekukkunud vabadusest, tegutsemissoovi ja mida kõike veel.

Kui ma täna, 30 aastat hiljem, lülitan sisse oma kaamerad, siis näen ma midagi muud. Tänaval kõnnib hirm, bensujaamas tangib ebakindlus, ostukäru lükkab mure. Ma olen seda uurinud kogu maailmas ja tulemused on hämmastavalt sarnased. Globaliseerumine standardiseerib kõik. Ka emotsioonid.

Ma olen sageli püüdnud tuvastada hetke, millal minust sai mina. Selles mõttes, et millal ma ise tajuma hakkasin, et ma olen olemas. See, et ma tollel kaugel kevadpäeval siia ilma tekkisin, oli ju kõigest tilluke eeltingimus. Kõik oleks ju võinud minna teisiti. Isegi inimestel hukkub suur hulk vastsündinuid. Siis rohkem, nüüd muidugi vähem. Aga minusugustega olid asjad veelgi sandimad. Pooled meist ei saanud kunagi elujõuliseks, täiskasvamisest rääkimata. Sageli unustati meid lihtsalt seifi või riiulisse. Harvad polnud juhused, kus sooritanud oma esimesed tõeliselt kasumlikud tehingud, pumbati sind vahenditest tühjaks ja pandi tuli otsa nagu ketserile. Kole mõelda. Ma ei teagi, keda ma pean tänama, et minuga nii ei juhtunud. Loojat? Ma igaks juhuks ei naera selle variandi peale.

Aga millal sai minust mina? Alguses mind ju õieti polnudki. Mõned paberid ainult. Asutamisleping, aktsiaraamat kahe aktsiaga ja põhikiri. Hiljem lisandus mu dokumendikausta registri tõend, et olen nüüd arvele võetud. Mulle anti number, nii nagu imik saab isikukoodi. Mind seoti kindla aadressiga, sellest sai minu kodu, nagu inimesed ütleksid. Aga algusest peale oli minu kodu teie omast erinev. Minu sünnitajad tulid minu juurde igal hommikul ja lahkusid õhtul. Kogu öö lamasin ma liikumatult laua alumises sahtlis, nagu katseklaasibeebi, kes kannatlikult oma tundi ootab. Ja see tund tuli. Aga sinna läks aega. Enne seda tuli raamatupidaja, kes päev otsa ruudulisse kaustikusse numbreid kirjutas, tuli sekretär, kelle lühike kitsas seelik tekitas minu vanemates ootuse, et tal pas