Minu Jaapan

Maret Nukke

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Maret Nukke

Maret Nukke

Minu Jaapan

SAATEKS

Mina armastan Jaapanit, tema keelt, kultuuri ja rahvast. Kuid ma ei saa oma armastatuga koos elada, sest siis ma lakkaksin teda armastamast. Meie suhte kahekümne kahe aasta jooksul oleme nagu iga teinegi paar elanud läbi mitmeid arenguetappe.

Seeme meie suhteks läks idanema tegelikult juba siis, kui tema maailma olemasolu jõudis esimest korda mu teadvusse ühe vaadatud filmi kaudu, millel puudusid subtiitrid. Mõni aasta hiljem avanes võimalus hakata õppima tema keelt ja avastama ta kultuuri. See oli me suhte passiivne faas, kus ma veel täpselt ei adunud ta piire ega teadnud, mida ta tegelikult oma sõnadega öelda tahab.

Siis, ГјliГµpilasena, tekkis soov armastatuga silmast silma kohtuda. Nagu sellisel puhul ikka, tundus see Гјhteaegu ahvatleva, aga ka hirmutavana. Ja lГµpuks me kohtusimegi. Proovisime lausa terve aasta jagu kooselu ning nagu iga teinegi paar tГјlitsesime ja leppisime me selle aja jooksul korduvalt.

Me olime erinevad, aga samas oli ta ikkagi nii ligitõmbav, et jätsin kõrvale me erinevused ja püüdsin teda mõista. Ta pakkus mulle selleks ohtralt võimalusi ega olnud kunagi kitsi vihjetega, mis tema olemust mulle selgemaks võisid teha.

Kui ma siis temast lahkusin, arvasin, et nii see jääbki ja me ei kohtu enam kunagi. Kuid aastate pärast andis ta endast jälle märku ning ma mõistsin, et ehk ongi meie jaoks parim kaugsuhe, sest nii ei muutu see rutiiniks. Pidevalt koos olles kaoks ilmselt värskus, mis iga kord meie taaskohtumist vürtsitab.

Ma märkan temas igat pisimat muudatust, isegi kui ta püüab neid minu eest varjata. Ma annan talle andeks kõik, isegi kui ta mulle mõnikord haiget teeb, ning tahan alati ta juurde tagasi minna, ükskõik kelleks ma siis ka maskeeruma ei peaks. Ma korjan igal kohtumisel üles mõne killukese, mida vajan temast tervikpildi loomiseks. Vahel leian sellele killule tema veel pooleli olevas mosaiikportrees otsekohe õige koha, kuid teinekord vedeleb see kuskil pikalt, oodates õiget aega ja klõpsates paika siis, kui ma seda enam ei ootagi.

Mulle meeldib meie kaugsuhe, kus ma ei pea võtma mitte mingisugust konkreetset rolli, sest meile piisab isegi üürikestest koos oldud hetkedest. Lahusoleku ajal igatsen meeletult ta järele ja näen teda isegi unes. Kui oleme aga pikemat aega koos, siis tunnen, et ma hakkan temast väsima, ning ta ajab mind närvi. Siis on jälle õige aeg kaugeneda, et anda ruumi igatsusele, mis temast lahkumise järel otsekohe minu üle võimust võtab, ja ma jään ootama meie järgmist kohtumist.

Ma armastan Jaapanit.

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles ku