Mees, kes teadis ussisГµnu

Andrus Kivirähk

Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

Andrus Kivirähk

Mees, kes teadis ussisГµnu

1

Mets on tühjaks jäänud. Vaevalt kohtad kedagi, sitikad muidugi välja arvatud. Nendele ei mõjuks nagu miski, nemad ikka sumisevad ja pinisevad, nii nagu enne, nii ka nüüd. Lendavad verd imema või hammustama, ehk siis ronivad niisama mõttetult su jalale, kui sa nende teele ette satud, ja sibavad seal edasi-tagasi, kuni sa nad maha pühid või laiaks lööd. Nende maailm on ikka endine – aga ega see niiviisi jää. Küll lööb ka sitikate tund! Mina seda muidugi ei näe, keegi ei näe. Aga ükskord see tund lööb, mina tean seda päris kindlasti.

Ega ma enam kuigi sageli väljas käi, vast nii korra nädalas tõusen maa peale, lähen allikale, toon vett. Pesen ennast ja oma kaaslast, nühin ta kuuma keha. Vett kulub palju, mitu korda tuleb allikal käia; aga et ma tee peal kohtaks kedagi, kellega sõna juttu saaks vesta, seda juhtub harva. Enamasti pole mitte hingelistki, paar korda olen trehvanud mõnda kitse või metssiga. Kartlikuks on nad muutunud, pelgavad mind juba lõhnast. Kui ma sisistan, siis tarduvad paigale, jõllitavad mind juhmakalt, aga ligi ikka ei tule. Põrnitsevad otsekui ilmaimet – inimene, kes mõistab ussisõnu! See ajab neile veelgi suurema hirmu peale, hea meelega hüppaks nad pea ees võssa, annaks jalgadele valu ja põgeneks sellise imeliku värdja juurest võimalikult kaugele – aga ei tohi. Sõnad keelavad. Sisistan neid veel, juba tugevamini, sunnin neid karmi käsuga enda juurde. Lojused inisevad ahastavalt, lohistavad ennast vastu tahtmist minu poole. Võiksin neile halastada ja loomadel minna lasta – aga mistarvis? Mingi imelik viha on minus nende uute elajate vastu, kes ei tunne vanu kombeid ja kepsutavad mööda metsa, otsekui oleks see aegade alguses just neile vabaks püherdamiseks loodud. Seepärast sisistan ma veel kolmaski kord ja sedapuhku on mu sõnad kanged kui mädasoo, millest välja rabelda pole võimalik. Ogaraks läinud loomad sööstavad minu juurde nagu vibust lastuna, samal ajal kui kogu nende sisikond väljakannatamatust pingest plahvatab. Nad purtsatavad lõhki, nii nagu rebenevad liiga kitsad püksid, ja soolikad voolavad rohule. Jälk on seda vaadata ja ma ei tunne oma teo üle rõõmu – aga iial ei jäta ma siiski oma võimu proovimata. See pole minu süü, et need lojused on unustanud ussisõnad, mida mu esivanemad neile omal ajal õpetasid.

Kord juhtus siiski teisiti. Olin just allikalt tulemas, raske veelähker õlal, kui nägin korraga suurt põtra oma teel. Sisistasin sedamaid lihtsaimad sõnad, tundes juba ette põlastust põdra kimbatuse üle. Aga põder ei kohkunud, kuuldes ootamatult inimlapse suust ammu unustatud käsusõnu. Ta langetas hoopis pea ja tuli kiiresti minu juurde, laskis end põlvili ning paljastas alandlikult kaela, just nagu neil vanadel aegadel, mil me endile sel kombel kõhutäidet muretsesime, et põdrad enda juurde tapale kutsusime. Kui sageli olin ma väikese poisina näinud oma ema sel viisil meie perele talvevarusid hankimas! Ta valis suurest põdrakarjast välja kõige sobivama lehma, kutsus enda juurde ja lõikas siis ussisõnadele alistunud loomal kerge vaevaga kõri läbi. Täiskasvanud põdralehmast jätkus meile terveks talveks. Kui naeruväärne tundus meie lihtsa toiduhankimise mooduse kõrval külainimeste nõme jaht, kus ühte põtra pikki tunde taga aeti, hulk nooli huupi võssa läkitati ja seejärel ikkagi üsna sageli paljaste kätega ning pettunult koju mindi. Oli vaja ju vaid paari sõna, et põder enda voli alla saada! Nagu praegugi. Suur ja tugev põder lesis minu jalge ees ja ootas hoopi. Ma oleksin võinud ta ühe käeliigutusega surmata. Aga ma ei teinud seda.

Selle asemel võtsin ma õlalt lähkri ja pakkusin põdrale juua. Ta lakkus vaguralt. See oli vana pull, pä