Appi, me muutusime kassideks!

Mari Teede

Kujuta ette, kui sulle kasvaksid ühel päeval vurrud ja saba ja sa muutuksid kassiks! Ühtäkki oleks kõik hoopis teisiti. Sa peaksid põgenema naabri koera eest ja nägema vaeva iga toidupala hankimisega. Sa ei pelgaks enam kodutuid ja hakkaksid nägema asju, mida inimesed ei märka … Ühtlasi saaksid sa teada, kui raske on pesta oma kukalt! Just nii juhtub Andra ja Ave perega pärast seda, kui nende kass Mirri salapärastel asjaoludel kaotsi läheb ja neil ei jää tema leidmiseks midagi muud üle, kui ise võluväel kassideks muutuda. Mustamäe pargitiigi lähiümbruses, suurte majade vahel lahti hargneva muheda ja haarava loo tegelasteks on lisaks Andra ja Ave perele kummaline mehike, kes nende kodumaja ümber ringi luusib, loomakliinikust põgenenud kass Aadu, ülbe naabrimees, vigase tiivaga vares, hundikoer, kes oma peremeest ootab, ja palju teisi värvikaid kujusid. Ja muidugi nende armas kass Mirri. Raamatu autor Mari Teede on suurema osa oma elust töötanud raamatukogus tuhandete raamatute keskel. Ajapikku kasvas temas soov kirjutada ka ise üks raamat. Loomulikult kassidest. Lahedad ja lõbusad pildid on raamatusse joonistanud Kadi Kurema.

Mari Teede

Appi, me muutusime kassideks

Ema oli Andrale rääkinud, et võõraste meestega ei tohi suhelda. Tegelikult teadis Andra seda isegi. Ta oli üles kasvanud Mustamäe kivimajade vahel ning näinud kodutuid prügikastides sorimas ja joodikuid bussipeatustes konutamas. Mustamäel elas igasuguseid inimesi. Aga see väikest kasvu vanamees, kes nende maja juures ringi luusis, ei tundunud Andrale sugugi ohtlik. Ta oli pigem kurb ja heitunud ning vaatas üsna mureliku näoga ringi. Tüdrukul hakkas sellest kulunud mantlis kühmus hallist kujust isegi veidi kahju, ent ta ei osanud ka midagi peale hakata. Hetke pärast oli vanamees majade vahele kadunud.

Nii kestis see mitu päeva. Lõpuks oli Andra juba täiesti harjunud kohtama teekonnal koolist koju väikest ebalevat mehikest, kes teda nähes kiiresti plehku pani. Andra hakkas teda pidama sama tavaliseks nähtuseks nagu maja ees mängivad lapsed ja luuaga vehkiv kojanaine. Kuni ühel päeval pärast kooli koju tulles ei leidnud ta vanataati maja eest. Ja pärast seda hakkas juhtuma kummalisi asju.

MIRRI SALAPГ„RANE KADUMINE

Õhtul istus kogu pere laua taga ja sõi pikkpoissi ahjukartulitega. Andra kõrval istus vanem õde Ave, pikk ja graatsiline tumedajuukseline kaheteistaastane neiu. Andra ise oli heledate kiharatega ning oma üheksa-aastase vanuse kohta väga iseseisev ja hakkaja. Laua otsas tõstis sööki ette nende kasuisa Ilmar. Ema askeldas pliidi juures.

Kööki täitsid mõnusad söögilõhnad ja Mirrigi loivas oma kausi juurde toitu noolima. Mirri oli väga eriline musta-punase-valgekirju kass, kes võttis kausist toitu käpaga, pistis suhu ning jõi kraanist voolavat vett peale. Teised kassid sõid otse kausist. Mirri sõi niimoodi arvatavasti sellepärast, et oli pisikesena emast ilma jäänud. Keegi polnud talle õpetanud, kuidas üks heade kommetega kass sööma peab. Tüdrukute arvates oli ta kõige isepäisem, metsikum ja mõnusam kassiniru kogu maailmas.

Varsti sai Mirri kõhu täis. Nad kuulsid, kuidas ta teise tuppa läks ning seal aknalauale hüppas. Väljas tibas vihma ja tuul lõgistas aknapleki kallal.

„Kes tahab veel väikeseid tüdrukuid?” küsis ema ja ulatas üle laua vaagna kuldpruunide ahjukartulitega. Nende peres nimetati ahjukartuleid väikesteks tüdrukuteks, sest pikkade poiste kõrvale sobivad ju imehästi väikesed tüdrukud.

„Krõbedad, nämm,” tähendas Andra rahulolevalt ja proovis kahte kartulit korraga oma taldrikule tõsta. Üks kartulitest plartsatas enne sihtkohta jõudmist koorekaussi.

„Ups,” ütles Andra vabandavalt.

„Andra, mis sa rahmeldad,” noomis ema.

Äkitselt kuulsid nad, kuidas elutoas paiskus lahti rõduuks. Kostis kummalist sahinat – nagu oleks tuuleiil läbi korteri tuhisenud. Kui Ave ja Andra laua tagant püsti said ja teise tuppa jooksid, polnud seal enam midagi näha. Ainult kardin lehv