Aeg on selline

Peep Ehasalu

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Esimene

Esimesena saabus Arvo. Ta oli harjunud saabuma õigel ajal, pigem varem kui hiljem. Ööpäeva arvestati kodulehe info põhjal kella kaheteistkümnest järgmise päeva kaheteistkümneni. Arvo vaatas rahuolevalt kella – see näitas kolmveerandit. Ta oli oma teekonna Tartust peaaegu minutise täpsusega planeerinud, ja kõik pidas paika.

“Ma jõudsin veidi varem, loodan, et see ei mõjuta hinda?” uuris Arvo pärast teretamist perenaiselt.

“Kuidas see peaks siis mõjutama, ei tea!?” õiendas kuuekümnendates, pruuniks päevitunud Saima heatujuliselt. “Mul on toad valmis juba eila õhtast, egas ma kõike ettevalmistust rahaks saa teha. Aga selle viieteist minuti eest peate teistest hoolsamalt jalgu pühkima.”

“Jah, muidugi,” pomises Arvo ega saanud täpselt aru, kas naine võttis tõepoolest voli tema arvel nalja teha.

Samal ajal parkis Arvo Audi kõrvale piinlikult puhas kirsipunane maastur ja sealt astus välja linases kostüümis kena naine. Arvo jäi teda vaadates päris pikalt jalgu pühkima, nii et perenaine pidi veidi kohmetult ütlema, et ta oli ikka nalja teinud.

Maasturi omanik noogutas suursuguselt ja naeratas. Veatu hammasterivi säras päiksepaistel. See pani Arvo tervituseks keskmisest sügavamalt kummardama. Perenaine aga hõikas tervituse asemel: “Sa oota veidi, ma paigutan härra kiiresti ära!”

Põhjarannikul asuvas turismitalus oli kaks hoonet, nelja avara, kõigi mugavustega toaga härrastemaja ja endine laudahoone, mis oli maitsekalt muudetud kuueks pisikeseks kambriks. Laudatubade ainus miinus oli pesemis- ja vetsuvõimaluse puudumine või õigupoolest sai neid toiminguid teha veidi kaugemal asuvas vanas pesuköögis.

Arvo majutus härrastemaja teisele korrusele, kus oli merevaatega rõdu ja tammepuidust mõisavoodi. Küsinud söögi ja maksmise kohta, jäi ta tuppa reisiväsimust välja puhkama. Lipsu polnud ta targu ette sidunud, kuid hele ülikond tuli siiski kappi puu peale riputada.

“No on see nüüd Evi või?” küsis perenaine õues nägu vastu päikest ja käed seljal seisvalt naiselt. “Sa kohe nii uhke autuga sõidad.”

“Ei, mina olen Merike,” vastas küsitu “Vabandust, aga ma lihtsalt keerasin sildi järgi sisse, et ehk on mõni vaba tuba. Teil on kena elamine, see õuemaja on lausa romantiline.”

“Seal laudamajas ei saa pesta ega pissida,” tõdes Saima kiiresti. “Sellisel uhkel proual kõlbaks ikka härrastemajas olla, mul on seal üks tuba lausa vakantne.”

“Pole ma nii uhke ühti,” naeratas Merike oma säravaimat naeratust. Tavaliselt kasutas ta seda klientidega suheldes, kuid vabal ajal said paljud naeratuse osaliseks ka täiesti teenimatult. “Õuemajas on vist vähem rahvast?”

“Täna on kohe täitsa hullumaja, majas on kolm inimest ja laudamajja on juba kaks ennast reserveerinud,” kiitis Saima rõõmsalt. “Ja eks ju kõik tahvad süüa, ma kutsusin kohe ommikust naabrimuti endale appi, ta on selline hea oska