Vastassuunavöönd

Kaja Sepp

Sa tahad korraga kõike ja kõiki. Tööd ja lapsi, kindlat suhet ja vabadust, turvalisust ja seiklust, rahu ja rahutust. Ning raha ilma selle eest makstava lõivuta. Sa tahad elada maailma äärel erakliku ja askeetliku majakavahina, kuid panna õhtuti selga punane voogav kleit ning sõita kabrioletiga ooperisse. Sa tahad järgida kõiki selle maailma reegleid ning samal ajal neid kõiki eirata. Sa tahad sõita vastassuunavööndis. Vastandlikud unistused võivad teha sind katki, kuid võivad ka täide minna. “Vastassuunavöönd” koondab Kaja Sepa lühijutte, millest enamik on valminud aastatel 1993–1995. Need lood peegeldavad tollast ühiskonda ning selle väärtus- ja väärtusetushinnanguid noore naise silmade läbi.

Kaja Sepp

Vastassuunavöönd

SELLE RAAMATU LUGU

See raamat koosneb juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil. Kes laulva revolutsiooni ajal polnud lapsi sünnitanud, lükkas selle pigem edasi määramatusse tulevikku. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside, valgete tossude ja jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei.

Küllap peegeldavad need lood mitmeski mõttes tollast ühiskonda, tollaseid väärtus- ja väärtusetushinnanguid ning inimeste mõttemaailma. Kindlasti peegeldavad need aga tollast mind oma unistuste ja ängidega, ehkki praegu on mul juba keeruline samastuda selle noore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma allasurutud pingeid, unelmaid ja hirme öösiti köögilaua taga klaviatuuri sisse tagus.

Aga ometi on neis lugudes ka minu enda jaoks midagi püsivat ja eksistentsiaalset. Ja paljud inimesed on öelnud, et loevad neid vanadest, praeguseks enamasti juba ilmumise lõpetanud ajakirjadest, kus need kunagi ilmusid, ikka ja jälle üle. Nii et küllap on põhjust neid taas uuesti välja anda. Kasvõi pilguheiduna tollesse ajastusse.

Püüdes neid eklektilisi lugusid mingil moel teemadesse koondada, valisin liigituse aluseks ööpäeva. Tähendab ju ööpäev maakera pöörde eri hingeseisundeid. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.

В В В В Kaja

В В В В Tallinnas, 2015

PГ„IKESESГ„RA

Kui hüään naeris

Kirsti seisis peegli ees ja püüdis asjatult õe pükse puusade ümber kinni saada. Ükskõik kui sügavalt ta sisse ei hinganud või kõhtu sisse ei tõmmanud, nööbi ja aasa vahele jäi ikka umbes kolmesentimeetrine vahe.

Igav, lõpmata igav pärastlõuna oli.

Ainult selgest igavusest oli Kirsti hakanud õe riideid proovima, sest oli ammu teada, et talle need selga ei lähe.

NГјГјd aga vedeles kuhi riideid voodil ning Kirsti pidi hakkama neid tagasi kappi panema.

Ei viitsinud.

Riided jäid vedelema, kõige otsa viskas Kirsti veel jalast kistud püksid. Üks säär oli pahupidi käändunud ning ripnes üle voodiotsa põrandale.

Oleks tahtnud midagi teha. Midagi pГµnevat, mГµnusat ja kihvti.

Miks temaga kunagi midagi niisugust ei juhtunud?

Aga mida põnevat võiski juhtuda priske neljateistaastase tüdrukuga, kel nägu nagu täiskuu, totrad keemilised lokid kiirtena ümber, ja kellele ei mahtunud selga isegi õe riided?

Kirsti läks kööki ja tõmbas külmkapi ukse lahti. Mitte midagi maitsvat, nentis ta selle sisemust uurides. Muidugi võis see olla isegi hea: mida vähem sööd, seda rohkem maha võtad, mida rohkem maha võtad, seda vähem sööd. Nii oli õpetanud õde, kellel kunagi kaaluprobleemi polnud. Ka neljateistaastaselt oli ta olnud laudkõhn.

Igav, lГµpmata igav oli. Ja mitte midagi ei juhtunud.

Muidugi oli asjatu oodata, et juhtumine talle koju kätte tuleb.