Ta ujub siiski

Lembit Uustulnd

Tallinki laevakapten ja kirjanik – mitme haarava mereromaani autor Lembit Uustulnd on sedapuhku kirjutanud loo lastele. Ilmselt hakkavad seda raamatut fännama kõik väikesed (ja suuremad) poisid, aga miks ka mitte tüdrukud. On ju laevasõit ja elu merel, millest Uustulndi raamatus juttu tuleb, üks ütlemata põnev asi – vanusest ja soost küsimata. Raamat on pooldokumentaalne – jutustus sellest, kuidas Uustulndi tütrepojad Mats ja Tõnn vanaisaga reisi Rootsi kaasa tegid, mida nad laevas nägid ja millistest sündmustest osa said. Kõige selle käigus saame tuttavaks reisilaevaga, ametimeeste ja nende töödega, käime külas Rootsi kuningal ning imetleme muuseumis svensonite kuulsat sõjalaeva „Vasa“. Matsil ja Tõnnil on ka igapäevases elus annet sattuda põnevatesse seiklustesse ning selles suhtes pole teistsugune ka nende laevareis. Paeluvalt ja hea huumoriga kirjutatud raamat aitab lastele selgitada meresõidu võlu, näitab laevaelu oma kõigis kirevates värvides ning avardab pisutki meie teadmisi sellest valdkonnast.

Lembit Uustulnd

Ta ujub siiski

Ühel päeval helises telefon mu laual ning tundsin ära lastekirjanik Olivia Saare energilise hääle: „Ise veel „Tallinkis” reisilaeva kapten, aga laisaks oled jäänud!” Ma ei osanud üllatusest midagi vastata ja ega Olivia vastust oodanudki. „Vähemalt paarikümne aasta jooksul pole Eesti lastele merest keegi midagi kirjutanud. Mees, võta ennast kokku, kes seda peaks siis tegema, kui mitte need, kes merd sõidavad!” ütles ta.

Pärast värskendavat peapesu otsustasin asja kontrollida ning muidugi oli Olivial õigus. Juhan Smuuli „Meremees Murka” ja Evald Tammlaane „Laevakoer Tuhk” olid ainsad, kes seda lünka täitsid. Niisiis otsustasingi kirjutada selle lasteraamatu.

Lugu ise on pooldokumentaalne – jutustus sellest, kuidas tütrepojad Mats ja Tõnn minuga reisi kaasa tegid, mida nad laevas nägid ja millistest sündmustest osa said. Kõige selle käigus tutvume reisilaevaga, ametimeeste ja nende töödega, käime külas Rootsi kuningal ning imetleme muuseumis svenssonite kuulsat sõjalaeva „Vasa”. Matsil ja Tõnnil on igapäevases elus annet sattuda põnevatesse seiklustesse ning selle poolest ei erine ka nende laevareis. Enamik tegelasi on elust enesest ja oma nimedega. Loodan kõigest südamest, et see raamat aitab selgitada meresõidu võlu, näitab laevaelu tema kõigis kirevates värvides ning avardab pisutki meie teadmisi sellest valdkonnast.

Ja nagu Г¶eldakse merel: seitse jalga teile kiilu alla.

В В В В Ilusaid lugemiselamusi soovides kapten Lembit Uustulnd

PEAAEGU ET ELUST ENESEST

„Kuule, Papa, ma panin oma lusika supi sisse ja see upub sinna täitsa ära!” teadustab minu kolmeaastane tütretütar ning oma sõnade kinnituseks tekitab köögilaual kohaliku tähtsusega tsunami. Kaks ilmsüütut sinist silma sihivad mind üle laua. „Eks ju, lusikas on rauast?” Tuleb nõustuda, tõepoolest on kõik eelpool öeldu õige, kuid ma tean, et sellega ei ole küsimused lõppenud. Tõttan teisele poole lauda loodusõnnetuse tagajärgi kõrvaldama. Väike neiu on jõudnud kogemata küünarnuki taldrikusse toetada ning ütleb, filosoofi ilme näol: „Aga Papa, sinu laev on samuti rauast, aga näe, supi sisse ei upu.”

„Mitte supi sisse vaid merre,” parandan automaatselt, koristades lapiga laualt supilaineid. Tegelikult on küsimus täiesti filosoofiline, sest merel võib samuti supi sisse sattuda ja see on juba tüki tõsisem supp kui see, mis praegu laual lainetab. Ühiste jõupingutustega koristame õnnetuse jäljed, vahetame rokase pluusi puhta vastu, nõutame potist uue portsu söömaaega ja nohistame uuesti suppi neelata.

„Aga Papa, vaata, kui pisike on minu lusikas!” Pea viltu, sihitakse söömariista, millelt supp seekord Гµnneks kГјll taldrikusse niriseb. „Ja kui suur ja raske on sinu laev ja… ja lusikas nГ¤e upub, aga laev ujub.” Г–eldu kinnituseks kaob lusikas jГ¤lle supi sisse, п¬Ѓlosoof ise on aga Гјlimalt Гµnneliku nГ¤oga. Ohkan, tГµusen ja tГ