Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus
Erika Nessel
Kolmas raamat kolmikteosest. Juhusliku taksojuhi elu päästes keerab Lorie Jones oma elus ootamatult uue lehekülje. Järgnevad aastad on kui ekstreemsport – täis kiindumust, armuseiklusi ja eluohtlikke hetki. Julm tänavaelu koondab kümmekond noort inimest, et läbi raskuste teine-teist toetada, armastada ja mõnikord ka vihata. Seda kõike vaid selleks, et ümbritsevas kaoses ellu jääda. Autorist: E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast "jõevoolust" kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias. Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.
1
Elu muutus minu jaoks üha tüütumaks. Ma olin tohutult tüdinud pidevast, üksluisest olesklemisest. Mul oli kõrini kõrtsidest, muusikast, öisetest tänavatest ja isegi Onnist enesest.Iga päevaga tundsin ma aina teravamalt, et sellisel elul pole tegelikult mingit mõtet. Pole mõtet ju raisata oma elu joomingute ja lõbutsemiste peale, kui kõik muu on tegelikult tegemata.
Ma tahtsin asendada need baarid millegi muuga.Leida elamiseks mingi eesmärk, mille poole tasuks trügida ning püüelda, mille nimel võiks võidelda.Olen ma siis tõesti nii nõrk ja tahtejõuetu, et ei suuda ilma Kenzota endal hinge sees hoida? Pidi ju ometi Issandalgi olema mingi mõte peas, kui ta mind võlukepiga lõi ning siia ilma peale ekslema saatis.Vaevalt tegi ta seda vaid selleks,et ma konutaksin eluaeg kõrtsides, jooksin end täis ning tilbendaksin üksinda öistel tänavatel, sättides end justkui meelega mõrtsukatele ohvriks.
Aga kui ta ei mõelnudki mulle midagi muud, siis mulle enesele on sel ju ometi väärtus! Ma tahan elada, tahan olla õnnelik! Ja kui ma niiviisi mõtlesin õnnest, siis kerkis taas mu silme ette harmooniline perekond – nagu nood, kelle juurde ma kord räbalais tulin, et kutsuda O´Steenile abi. Just nii tahaksin ma välja näha, nagu oli see naine. Just sellist kodu ma sooviksin. Aga ma lepin ka uberikuga, nagu oli see korter, kus elasin läbi häda oma pool aastakest.Või nagu Dangeril… Oleks vaid midagi päris oma!.. Selline, mida mitte keegi ei saa minult ära võtta. Ning niimoodi mõtiskledes jõudsin ma järeldusele, et siinilmas on kõige tähtsam kindlusetunne. Kui maailm logiseb, nagu laud kolmel jalal, siis järelikult on selles ju midagi kõvasti puudu. Mul on sõbrad, kes minust hoolivad ja keda ma armastan. Ma pole üksi. Ma usun (veidike) homsesse, nii, et mõni usklik ei tule mulle ütlema, et ma millessegi ei usu. Aga kuni mul on keegi, kes hoolib, siis on ju olemas väärtus. Elu hind, lõppude lõpuks.Milleks seda siis rentslisse visata?
Unetud ööd, suits ja viski.Tüütud peavalud mälestuseks kaotatud võitlusest. Hirmud ja ootused, mõttetud lootused, Kenzo kamba purunevad saatused… Kõik need mured ja hädad, mille pärast põdemisel pole tegelikult suuremat mõtet. Ma soovisin unustada igaveseks oma mineviku ning koos sellega need õnnetud, kes elatuvad aegade lõpuni Kenzo rahast. Unustada absoluutselt kõik ja alustada otsast peale. Paremini ja teisiti. Ma olin lõpuks oma arusaamistega lihtsalt ummikusse jooksnud. Suits, viin, mehed ja sex – see kõik oligi MINU elu. Ei midagi enamat. Mis pagana ELU see niisugune on? – karjataks mõni vanaema. Ja tal oleks õigus nii öelda, sest ta ei tea, mida kujutab endast selline elu. Ta arvab, et neil, kes niiviisi elavad, pole hoolimist ega probleeme… Kõige enam ajab mind raevu see, kui keegi ütleb: sa oled liiga noor, et teada, mis on mure! Ära torka oma nina teise inimese ellu, olgu ta nii noor kui tahes! Sul pole aimugi, kui palju on selles peidetud valu ja muret! – Nii tahaksin ma temale vastata. Ja kui