Ka see läheb mööda

Milena Busquets

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“ Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda. Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Milena Busquets

Ka see läheb mööda

„Hiilgav, kirgas, liigutav, alasti ja valust tuikav mälestus hüvastijätust.“

В В В В Juan MarsГ©, kirjanik

„Kirjanduslik hiidlaine. Ahvatlev hääl, selline, mis tahab elust suure tüki haugata.“

В В В В SГ­lvia Marimon, ARA

„Enim otsib see romaan õigeid sõnu selleks, et kirjeldada keerukat ja kompleksset armastust ema ja tütre vahel. Kiiduväärt, tõeline kirjandusteos, mille eesmärk pole olla mitte ainult mööduv, vaid jääv nähtus.“

В В В В Antonio Lozano, La Vanguardia

„Milena on ääretult aus. Nagu ta emagi, kuid vähem kibestunud. Ta teab seda ja kasutab seda enda kasuks.“

В В В В NГєria Escur, La Vanguardia

1

Mingil kummalisel põhjusel ei arvanud ma kunagi, et jõuan neljakümne eluaasta künnisele. Kahekümneselt kujutasin ennast ette kolmekümnesena, elamas koos oma elu armastuse ja nii mõnegi lapsega. Ja kuuekümnesena küpsetamas oma lastelastele õunakooki – mina, kes ma ei oska isegi muna praadida, aga küll ma õpiksin. Ja kaheksakümneaastasena räsitud vanamutina, kes joob sõbrannadega viskit. Ent ma ei kujutanud ennast kunagi ette neljakümnesena, isegi mitte viiekümnesena. Ja ometi siin ma nüüd olen. Oma ema matustel ja pealekauba neljakümneaastasena. Ma ei tea päris täpselt, kuidas ma siiani jõudsin, või siia väikelinna, mis ajab mind järsku kohutavalt iiveldama. Ja mulle tundub, et ma pole kunagi oma elus nii halvasti riides olnud. Koju jõudes põletan ära kõik oma seljasolevad väsimusest ja kurbusest läbiimbunud riided, neid ei saa enam päästa.

Kohale on tulnud peaaegu kõik minu sõbrad ja mõned mu ema sõbrad, ning need, kes polnud kunagi kellegi sõbrad. Inimesi on palju ja inimesi on puudu. Lõpuks pani ema haigus – mis ta julmalt troonilt tõukas ning halastamatult ta kuningriigi purustas – teda meie kannatust üsna julgelt proovile panema ja loomulikult saab selline käitumine matustel tasutud. Ühelt poolt sina, surnu, kes neil elu üsna perse keeras, ja teisalt mina, tütar, kes neile eriti ei meeldi.

Muidugi on see sinu süü, ema. Sa asetasid vähehaaval ja ise seda märkamata kogu vastutuse oma kahaneva õnne eest minu õlgadele. Ja see oli raske, see oli mulle raske isegi siis, kui ma olin kaugel, isegi siis, kui hakkasin mõistma ja leppima sellega, mis toimub, isegi siis, kui sinust pisut eemaldusin, nähes, et kui ma seda ei tee, siis sinu rusude all ei heidaks hinge ainult sina. Kuid arvan, et sa armastasid mind, mitte palju ega vähe, sa armastasid mind ja kõik. Olen alati mõtelnud, et need, kes ütlevad „ma armastan sind väga“, armastavad sind tegelikult vähe, või vahest lisavad nad selle „väga“ – mis siinkohal tähendab „vähe“ – arglikkusest või hirmust lause „ma armastan sind“ kõigutamatuse ees, mis on ainuke tõeline viis öelda „ma armastan sind“. See „väga“ muudab aga sõnad „ma armastan sind“ sobivaks kõigile kõrvadele, kui tegelikkuses pole ta seda peaaegu kunagi. „Ma armastan sind“ – võlusõnad, mis võivad muuta su koeraks, jumalaks, sõgedaks, varjuks. Pealegi olid paljud su sõpradest vabameelsed, praegu tundub, et nõnda neid ei nimetata või pole neid enam olemas. Nad ei uskunud Jumalat ega elu pärast su