Mari-Ann ГµpetajatГјtar

Agnes Taar

Agnes Taari (1897-1976) omaeluloolise taustaga romaan ühest lapse- ja koolipõlvest 20. sajandi esimese kümnendi Mulgimaal pakub meeleolukaid pilte tolleaegsest eesti külaelust väikese tüdruku pilgu läbi: mängudest koduõuel, karjalapse kogemustest, esimese kooliaasta rõõmudest ja muredest, jõuludest kodus ja koolitoas, põnevatest laadalkäikudest ja esimesest armastusest.

Agnes Taar

Mari-Ann ГµpetajatГјtar

ÄRGATES – KEVADESSE!

Läbi une ja teadvusetuse kostsid Mari-Anneni mingid kaunid helid. Ta avas pikkamisi silmad, kuid näis olevat ebateadlik, kas kuulis ta seda unes või ilmsi.

Jälle vajusid tal silmad kinni… Uuesti kostsid helid, kõvenedes, paisudes. Uuesti avas väike Mari-Ann silmad ja – ei sulgenud neid enam. Ta kuulatas. Tõesti, see oli orel! Isa mängis orelit. Nüüd ta tajus seda päris selgesti.

Talle tundus, et kaua, väga kaua pole enam kuulnud orelimängu, mida armastas ometi nii väga kuulata. Mari-Anne pilk eksles seinal, laes ja peatus siis ta ees laual seisval õitsevate toomingate kimbul.

Toomingad õites! imestas väike ja mõtles, et siiski kõik kuuldu-nähtu sünnib vaid unes, sest kui ta magama heitis, oli veel ometi talv, päris kange talv. Kui tore oli olnud kõndida mööda kõrgeid, kõrgeid kõvakskülmanud lumehangi! Jalad ei vajunud sisse, ei, mitte vähimatki. Ta mäletas seda üsna hästi. Isegi too hang, mis ulatas aida katuseni, kandis peal. Sellelt sai hoopis kerge vaevaga ronida otse aida katusele. Ja seal ta käiski mitu korda. Kogu org ja seda piiravad mäed paistsid talle katuselt ülihuvitavatena, valgetena, kuigi veidi võõrastena ja isesugustena. Ja nüüd korraga – laual õitsevad toomingad! Ta puudutas neid käega ja tajus, et on ikkagi ärkvel. Ent väike pea ei suutnud sellest aru saada, kuidas ometi oli kevad seekord tulnud ilma tema teadmata, kuulmata ja nägemata.

Kui ta pilgu suunas aknale, kohtus see kellegi paitava ja mureliku pilguga: ema istus, veidi varjatuna, toolil, jälgides Mari-Anne ärkamist.

„Mu väike Anneke-Mari…” algas ema, kes selliselt armastas nimetada Mari-Anne.

„Ema!..” hüüatas Mari-Ann pooleldi ehmununa, pooleldi rõõmsana ja tahtis istukile tõusta, kuid ei suutnud.

Ema tuli voodi juurde.

„Tahad sa istuda, Anneke-Mari… ma aitan sind…” seadis ema ta patjade najale istuma.

„Kas ma siis… kas ma siis olen hoopis haige?” imestas Mari-Ann.

„Jah, laps – olid väga haige. Kuid nüüd, Jumalale tänu, on kriis möödas ja pea oled jälle terve.”

„Aga ma ei teadnudki sellest midagi, et olin haige – ma arvasin, et magan!” imestas veel rohkem Mari-Ann.

„Sa lamasid teadvusetuses ega võigi kõike juhtunut mäletada…” lausus ema, vaadates hellal pilgul väikest kõhnaksjäänud nägu ja käekesi.

„Kui kaua ma siis ometi haige olin?” tahtis laps tingimata teada.

„Palju nädalaid, Anneke-Mari…” ja ema silmad märjusid. Et seda varjata, ta pööras näo kõrvale.

„Ooiii!” imestas üha enam Mari-Ann. „Ütle, ema, kas ma juba siis haigeks jäin, kui suured lumehanged tõusid aida katuseni ja lumi kandis peal?”

„Ei, hiljem sündis see, mu Anneke-Mari, siis, kui juba kevadveed vahutades ja mühisedes jooksid ning meie väike oja näis olevat nagu suur jõgi…”

Mari-Ann pingutas oma mälu ja korraga ta hüüatas:

„Nüüd, ema, nüüd ma mäletan! Ma käisin veel oja ääres, tahtsin vaadata, kas kalu juba palju on meie ojakesse tulnud ja… ja…”

„Ja siis kukkusidki ojja…”

„Kas päris tõesti ma kukkusin ojja! Oh sa taevas!”

„Olid, vaeseke, tükk aega külmas vees, enne kui saime su kätte. Sellest ajast jäidki haigeks…” sõnas ema.

„Ja kas selle aja sees, kui olin haige, tuligi kevad?”

„Jah…”

„Sellepärast ma ei näinudki, kui kevad tuli…” lausus Mari-Ann mõtteis, „vast läheb ta enne jälle ära, kui päris terveks saan!” kuuldus kartust ja ärevust ta hääles.

„Ei lähe, ära karda,” rahustas ema, „nüüd ta juba ootab sind.”

„Lase kevad aknast sisse, sii