Klaara
Oskar LГµvi
"Kolm naist" on sõjaeelse Eesti tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajalooline triloogia alapealkirjadega "Alma", "Klaara" ja "Viktooria". Triloogia käesolevas, teises osas on Jaan Järvalase elu keerdkäikude taustaks ülemaailmse majanduskriisi jõudmine Eestisse ja selle ületamine, vapside liikumine, esimene Vene okupatsioon ja Saksa okupatsiooni algus. Kirjanik annab ausa ja tavapärasest intiimsema pildi oma kaasaegsete elust ja mõttemaailmast.
Oskar LГµvi
Klaara
MOTO
Iga mees on oma Гµnne sepp.
В В В В Eesti vanasГµna
Aga on veel keegi, kes sepitseb sinu õnne kallal ja taob seda oma tahtmise järgi.
В В В В Autor
Intermetso
1
Kolm aastat ootasin Almat ja elasin üksinda. Siis tabas mind saatuse käsi. See kinkis mulle poja.
Ühel õhtul tõid ajalehed rasvaste pealkirjade all teate “Tütarlaps mõrvas koljati”. Ma ei osutanud esialgu loole erilist tähelepanu, aga viimaks hakkasin seda mõrvalugu jälgima.
Üks tütarlaps oli tõesti tapnud mehe, kes tahtnud teda vägistada. Mees oli purjus, sündmus leidnud aset tema korteris. Kuid nimesid ei mainitud, ka mitte kohta, kus mõrv toimus. Mul leidus häid tuttavaid advokaatide seas. Nendelt kuulsin, et mõrvar ei olnud keegi muu kui Klaara Okas – sama tütarlaps, kes oli haiglas minu eest hoolitsenud.
Nüüd hakkas too mõrvalugu mind juba tõsisemalt huvitama. Eeluurimise tulemusena kuulutas kohus mõrvaloo kõlblusvastaseks ja asi tuli arutusele kinniste uste taga. Muretsesin kuidagi sissepääsuloa kohtusaali, et protsessi jälgida.
Kui kaebealune vahi all kohale toodi, tundsin temas kohe ära Klaara. Tütarlaps oli vahepeal väga muutunud, ta oli kõhn, silmad aukuvajunud, nägu kahvatu. Ta istus tummalt süüpingil ja vastas vaevu küsimustele.
Asja arutamine oli selle poolest omapärane, et ainuke tunnistaja oli kaebealune ise. Kohtulaual seisis aga terve virn uurimismaterjale, mis koosnesid politsei protokollidest, ekspertide aktidest, arstide tunnistustest ja veel suurest hulgast asitõenditest.
Kui kohus oli sГјГјdistusakti ette lugenud, kГјsiti kaebealuselt, kas ta tunnistab end sГјГјdi.
“Ei tunnista,” vastas Klaara kindlalt.
Siis järgnes prokuröri terav süüdistuskõne, mille jooksul Klaara end mitmel korral vahele segas ja hüüdis:
“See pole tõsi! See on vale!”
Kohus kutsus teda ikka ja jälle korrale.
Pärast seda kui prokurör oli nõudnud raskemat karistust ning advokaat karistuse leevendamist, anti sõna Klaarale. Klaara teatas, et ta on kõigest põhjalikult rääkinud nii politseile kui ka oma advokaadile, kuid süüdistusaktis ei ole sellega arvestatud.
“Miks te tapsite selle mehe?” küsis kohtu esimees.
“Ta tuli mulle kallale,” vastas Klaara.
“See pole küllaldane põhjus inimese mõrvamiseks,” vastati.
“Mul polnud teist teed,” ütles Klaara.
“Kas te ei saanud siis end muul viisil kaitsta?”
Klaara võttis end kokku ja nähtava pingutusega jutustas, kuidas mõrv toimus. Ta olevat mõrvatuga saanud tuttavaks haiglas.
“Mis haigus tal oli?” küsis esimees.
“Pimesooleoperatsioon,” vastas Klaara.
“Kas teie teda varem tundsite?”
“Ei tundnud.”
Klaara jätkas oma tunnistust:
“Kui mees haiglast välja sai, tõi ta mulle lilli. Ma ei osutanud sellele mingit tähelepanu, sest haiged tõid mulle tihti lilli või šokolaadi.”
Need sõnad torkasid mulle südamesse. Jah, haiged olid toonud talle lilli või šokolaadi, aga mina polnud viinud midagi. Mul oli häbi enda pärast ja kahju Klaarast, kelle ees ma tundsin ennast süüdlasena.
Klaara jutustas:
“Mõni aeg hiljem tuli ta mulle haiglasse järele ja kutsus kinno. Ma nõustusin, sest ei leidnud selles midagi halba. Pärast kino saatis ta mind koju ja küsis luba sisse astuda. Ma ei tahtnud seda, pealegi polnud see võimalik, sest me ei tohtinud meeskülalisi vastu võtta. Kord hiljem tuli ta jälle haiglasse ja kutsus mind uuesti kinno. Pärast kino palus ta mind õhtusöögile. Ma läksin.”
“Kuhu?” küsis kohtunik.
“Rooma hotelli. Seal on väike tantsusaal ja m