Paradiis

TГµnu Г•nnepalu

Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu. Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus. Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.

TГµnu Г•nnepalu

Paradiis

Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures.

В В В В 3Ms 25:23

Nüüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on.

Ja see on hea. On hommik. Lindude hõiskamine kaigub läbi maja, iseäranis üks laulurästas, või kaks, ja metsvindid, muidugi, need Paradiisi vahimehed. Kui on suvi. Ja täna ta on. Ja ma sõitsin Sinust kaugele üle mere, et jutustada Sulle kõike seda, mis oli. Siin. Aga siis. Ja taevas on täiesti sinine ja ma vaatan välja maja põhjapoolsest aknast ja seal kasvavad kõrged kuused, nagu nad kasvasid ka siis, kuigi see pole sama maja. See on teine maja ja need on teised kuused, aga ühe kuuse ladvas on tuulelipp oma viltu vajunud teiba otsas ja tema plekist laba sätendab seal taevapõhjatuses nagu mingi ilmaruumilaev ja ühtegi inimest pole näha ega kuulda. Sest ma jutustan Sulle Paradiisist ja seal oli tihtipeale nii. Paradiis oli üksindus. Oli ka üksindus. Ja ka armastus. Ja paar helevalget pilvetupsu tõuseb selle läikiva kosmoselaeva taha, sest tuul on loodest ja tõotab sinitaeva kestmist. On hea, et see on nii. Mul on kergem alustada. Ja ma alustan teisiti, kui ma alustaksin vihmaga. Või talvel. Täna on 25. mai.

Ja köögis teed juues ma nägin, kuidas pääsukeste varjud vilksatasid üle kase noorte heledate lehtede. Paradiisi tuleb kevad alati viimasena. Sest nõnda on see seatud. Ootus saab siin kasvada väga suureks. Sest see on kauge maa, nagu sa isegi tead, justkui Sebulonimaa ja Naftalimaa ja Jordanitagune maa. Aga ta on Meretagune maa ja samuti mereäärne, mere keskel ja keset merd. Maa, mis nii kaua käib talves. Aga tänasel hommikul oli suvehommiku lõhn, kui ma kaevu juures ennast veega üle kallasin, sest Karin niitis eile õues muru ja selles murus kasvab maarjaheina ja sellel on väga tugev lõhn, mida on tunda isegi siis, kui sa ainult lähed üle õue ja tallad seda rohtu. Ja sellest lõhnast sa tead, et oled Paradiisis. Ja et on suvi.

Üks metsvint istub praegu akna taga noore õunapuu oksal, punane pugu vastu päikest. Need on Tiidu ja Karini istutatud õunapuud, aga kui mina tulin Paradiisi – ja tol talvel käisin iga nädal taha Kalana poodi –, elas siin majas veel Kiviränga Ella ja vaatas välja oma köögi aknast. Ja hädaldas alati millegi üle. Sest alati on millegi üle hädaldada, seda ma võin Sulle kinnitada. Alati.

Kuigi see oli veel teine aeg ja teine riik, kus ja millal asus see Paradiis, millest ma Sulle õieti rääkida tahan. Ja kui täpne olla, siis pidi see olema 1988/89. aasta talv, kui Kiviränga Ella istus oma pimeda akna all, kust paistis tume mets ja talv otsa ei paistnud päikest, ja hädaldas millegi üle. Aga mille üle, sellel pole enam tähtsust. Sest mis meie päevadest järele jääb, on ikkagi ainult helge, kui me ka oleme Jumala tahtmist mööda mullaks saanud, nagu oli kirjutatud sellele ristile seal, mäletad, ja Kiviränga Ella on. Juba kakskümmend aastat. Ja varsti pärast seda kadus ka see endine riik, mille ajal mina Paradiisi jõudsin. Nüüdse riigi ajal ma siia vaevalt oleks