Pea suu! TГµmba uttu!
Helga NГµu
Eesti Ekspressi Raamat Selles raamatus on kaks pГµnevat lugu noortest, kelle elu pole enamasti muretu ja mitte kunagi lihtne. Esimene ulatub Rootsist Eestisse ja teine vastassuunas Eestist Rootsi. Segadusi ja probleeme on noortel nii koolis kui ka sГјdameasjades ning tihti kipuvad nende tegemised kujunema ohtlikumaks seikluseks, kui nad ootavad vГµi soovivad. Helga NГµu on avaldanud romaane, novelle ja lasteraamatuid Rootsis ja Eestis.
NГµu Helga
Pea suu! TГµmba uttu!
PEA SUU!
Häda on inimestega, et nad ei ole kunagi paraja suurusega – sisemiselt tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem on lugu meie, vahepealsetega. Meil on alati vale suurus.
Me ei sobi üldse kuhugi. Ja siis öeldakse, et NOORUS ON ILUS AEG …
TIINA: Kuulge, kõik vanad muumiad (vabandust, ma mõtlen onud ja tädid), kes te kogemata peaksite seda raamatut lugema! Ma ütlen teile: NOORUS EI OLE ILUS AEG. See on kohutavalt tülikas ja raske aeg igasuguste murede ja probleemidega. Kas te ise olete ära unustanud, kuidas noorus oli? Või tahate meile meelega seda vale propagandat levitada?
Iga kord, kui tuleb meile külalisi, olgu siis isa sünnipäev või ema õmblusring või läheme külla härra Selle või proua Tolle juurde, siis tuleb see õnneliku nooruse jutt. Ei, õigus küll, kõigepealt tuleb midagi muud: kõigepealt lööb proua See või Too mind nähes käed kokku ja hõiskab heleda ja võidurõõmsa häälega: „Oh taevas küll, kui pikaks sa oled kasvanud!” Nagu ma seda ise ei teaks! Olen 176 sentimeetrit pikk ja see on üks mu suurematest muredest. Olen meie klassi tüdrukutest kõige pikem ja poisid kutsuvad mind Lipuvardaks. Mul on veel palju teisi muresid ka, aga nendest räägin hiljem. Igal juhul ei ole lõbus, kui sulle su kehalised vead otse ukse peal näkku visatakse. Ükskord proovisin ise ette jõuda. Läksime külla Kanepite poole ja ma teadsin täpselt, mis mind ootab. Proua Kanep on nimelt üks nendest hullematest käte kokkulööjatest. Ta ütleb ka alati „jummalukene”. „Jummalukene, kui pikaks sa oled kasvanud!” Niisiis trügisin juba trepikojas teistest ette ja niipea kui proua Kanep ukse avas, hüüdsin kriiskavalt peenikese häälega, nii et terve trepikoda kajas: „Jummalukene, kui pikaks ma olen kasvanud!” Pärast sain ema käest hirmsasti pahandada, et ma olevat väga halvasti käitunud. Seda ma ise sugugi ei leia. Olgu õnnelikud, et ma hoopis proua Kanepile ei hõiganud: „Jummalukene, kui paksuks te olete läinud!” Sest seda ta nimelt on. Ja seda ma talle võib-olla ka ütlen järgmisel korral.
Nojah, ja siis tuleb varsti see nooruse ja õnne jutt, et on õitseaeg ja kõige ilusam aeg ja sirelid ja roosinupud ja kogu lilleaed. Ja et nii õnnelikku aega ei tule elus enam kunagi. (No sel juhul oleks küll targem otsekohe jõkke hüpata!) Aga ma ei usu päriselt seda teie, täiskasvanute, juttu. Ma tahan ainult teada, kas te ise usute seda. Kui te omaenda noorusajast jutustate, siis oli kõik nii kole ja raske. Te pidite juba varsti pärast sündimist hakkama karjas käima ja hirmsasti töötama. Te sõite ainult aganatest kuiva leiba ja soolasilku ja elasite ühesainsas muldpõrandaga toas. Nii et te ise oma nooruses ei olnud põrmugi õnnelikud. Aga meie peame nüüd olema, sest te olete meile andnud oma toa ja nädalaraha ja slaalomisuusad ja stereogrammofoni. Ehkki meie oleme nüüd nii „ära hellitatud, et ei oska tänulikudki olla”. (Ma juba oskan seda värssi.) Te ootate, et me otse säraksime õnnest. Aga kas te tõesti arvate, et õnn on ainult slaalomisuusad ja stereogrammofon? On hoopis teised asjad, mis on palju, palju tähtsamad. Ja meil igaühel on oma probleemid ja raskused. Ah jaa, ma unustasin vist öelda, et minu nimi on Tiina. Tiina Karman. Ma saan varsti viisteist.
Nimetasin probleeme. Üks mu suurematest on mu nina. Tähendab, see probleem on suur. Ma mõtlen, mu nina on suur. Ah, te saate aru: mu suur probleem on mu suur nina. Ma vaatan ennast vannitoa peeglist ja otse vihkan, v