Iseendal jalus

Erika Nessel

Mida teha, kui koduküla tõrjub sind välja, kui oled süüdistatud mõrvas ja kõik olnu on kadunud? Kas eelistad põgeneda, või siiski võidelda kaduma kippuva au nimel? Kas armastus võib olla nii suur, et isegi surm seda ei hävita? Ja… kas on ikka mõtet igatseda tagasi, kõigest juhtunust hoolimata? Sest see, mida sa eest leiad, ei pruugi enam olla see, mida sa kord selja taha jätsid. Autorist: E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast "jõevoolust" kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias. Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

Aeg on imelik asi. Ta on ja teda ei ole. Niisamuti kui vale ja tГµde. Neil pole selget piirigi. Milleks siis sГјГјdistada?

В В В В Karuse, 2013

1.В ValgekГјla

Kajakas liugles mööda. Seisis hetke liikumatutel tiibadel, et söösta siis edasi – otse alla, kus merelained kaldale tormasid.Vahused, mäslevad, alati vankumatult rünnates kaljut.

Järsak oli oma kolmkümmend meetrit kõrge. Palistatud kivide, umbrohu ja päikesepaistega. Tühi ja igatsev oli meri. Ta oli nii palju näinud, ometi igatses uut. Kajakad tiirlesid taas kõrgustes. Nende maailm oli seal, kuhu inimeste muljed ei ulatu. Nemad näisid teadvat kõike. Sest nende päralt on taevas.

Järsaku kõrgeimal tipul, vaid mõne meetri kaugusel servast, seisis mustjashalli värvi mootorratas. Mees selle sadulas nägi välja kui enesetappu plaanitsev hullumeelne. Rahulik, külma närviga, maailma muredest kaugel.

Sellega poleks kellelgi asja, sest all orus, kuhu meremüha vaevu-vaevu tormistel õhtutel kostis, elas oma igapäevast elu Valgeküla rahuarmastav rahvas. See küla seal all temast lugu ei pidanud. Suurem pettumus tabaks aga neid, kes sala lootsid, et ühel kenal päeval see noormees siiski sest järsakust alla sajab. Sest kui nad julgeksid vaadata talle näkku, siis tunnistaksid vastumeelselt oma lootuste nurjumist. Ei, kõigi needuste vastaselt nägi see tüüp välja niivõrd enesekindel ja trotsi täis, nagu oleksid talle teada kõigi inimeste mõtted, kes teda päev-päeva järel kõõritades ümbritsevad. Ja lisaks ei kavatse ta teha enesetappu isegi kõige mustemal päeval, mis teda eales tabada võiks. Võib-olla jonni pärast.

Skeet Martin surus kiivri pähe, pani nahkkindad kätte. Tumepruun, soe nahkjope, seest karvase riidega vooderdatud, kaitses teda külmade varakevadiste tuuleiilide eest.

Maa oli veel paljas ja kollane nagu kõrb. Alles mõni üksik rohulibleke surumas end kulu vahelt nähtavale. Ja siin, järsakul, jahutas tuul sedagi vähest, mis üritas ärgata ellu.

Mees keeras ringi oma ainsa varanduse – „Harley Davidsoni” – ning sõitis aeglaselt mäest alla. Tagasi tee peale. Kitsas kruusatee lookles piki järsaku serva, mööda toomingasalust, mis veel raagus ja hall. Mürina peale tõusid puulatvadest lendu mõned metstuvid ning suundusid lõunasse, kus taevas oli ümbritsetud sünkhallide vihmapilvedega.

Skeet sõitis asfaltteele ja peatus hetkeks. Tee oli tühi. Asfalt läikis niiskelt. Ühel pool paistis hoonete kompleks,küla viimane talu – Calderite mõis kõigi oma maadega. Teisele poole jäi küla. Täis rahvast, kes tema varjugi enam ei salli.

Siiski leidus veel mõni sõber, kes polnud teda päriselt hüljanud. Ja isegi paar tüdrukut, kes meelsasti teda õhtul oma tuppa laseksid, kui vaid vanemate keeldu peal ei oleks. Sõpru ei saanud nimetada sõpradeks ning tüdrukutel olid omad austajad. Vaatamata skeptilisele suhtumisele tundis Skeet end nende kõrval hästi. Ta peaaegu võis neid omal moel usaldada.

Lihtsalt ta tundis oma nГµrkusi. Teadis, et on liialt kergeusklik ja las