Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde)
Urmas Bereczki
"Eesti avastamine" koondab aastatel 1881-1920 Ungaris Eesti ja eestlaste kohta kirjutatud artikleid. Suurem osa neist on ilmunud etnograafi ja tõlkija Aladár Báni sulest, kes käis Eesti saartel ja Setumaal etnograafilisel kogumisretkel 1911. aasta suvel. Kogumik on Ungari-Eesti kultuurisuhete ühe tähtsa peatüki esmatutvustamine eesti publikule.
EessГµna
Käesoleva kogumiku pretensioonikas pealkiri nõuab mõningat selgitust. Kõigepealt olgu mainitud, et tegemist on mitmetahulise teosega. Seda võib ja tulebki käsitleda niihästi Ungari ja Eesti suhete kui ka eesti etnograafia ja folkloristika teadusloo Eestis seni tundmatute allikmaterjalide antoloogiana (1881–1920). Antud artiklid vääriksid eesti keeles avaldamist ainuüksi neid aspekte silmas pidades. Vähemalt sama oluline on nende kirjutiste väärtus aga kolmandast, suhteliselt vähe uuritud seisukohast vaadatuna: milline oli Eesti ja eestlaste kuvand välismaal (kui seda üldse oli) enne omariikluse saavutamist?
Viimasele aspektile meie raamatu pealkiri viitabki. Eestlaste ja nende kodumaa avastamisele välismaa, täpsemalt ungari teadlaste poolt. Endastmõistetavalt pole siin tegemist ei Tacituse ega ka al-Idrisi taolise oletatava või tõelise geograafilise esmakirjeldamisega, sest eestlaste etniline olemasolu oli ju maailmas juba sajandeid teada. Tegemist on siin pigem eneseteadvustamiseni jõudnud ja oma identiteeti otsivate eestlaste kui kaasaegse rahva taasavastamise ja tutvustamisega.
Taoline taasavastamine pole sugugi iseenesestmõistetav protsess. See nõuab ka välismaailma poolt teadlikku mõttetööd, tihti isegi jõupingutusi, et oma senistest eelarvamustest vabaneda ja neid tegelikkusele rohkem vastavate arusaamade vastu vahetada. Seda, et tegemist pole mingi automatismiga, näitab ka see, et kõne all olev mõttetöö jäi (eestlaste suhtes) kuni Esimese maailmasõjani tegemata isegi baltisaksa üldsusel, mis elas eesti kogukonnaga kõige tihedamas sümbioosis. Lähedus ja harjumus aga tihti hoopis takistab millegi olulise märkamist, nagu juhtus selgi korral.[1 - Hermann von Keyserlinck väidab, et kui eestlased aastal 1918 ei eksisteerinudki veel rahvana, oli 1920. aastaks, tänu soodsale rahvusvahelisele konjunktuurile, nende ilmselt mitte kunagi päris tõsiselt mõeldud unelm iseseisvusest realiseerunud. (Baltikum, Looming, 1989/6)]
Teise rahva tundmisel, hindamisel ja austamisel on kahtlemata ka teatud poliitiline mõõde. Selle tähtsust ei tohiks mingil juhul alahinnata, sest semiootiline side tundmise ja tunnustamise vahel kehtib ka rahvusvahelises poliitikas: sind pole päriselt olemas seni (eriti väikese rahva puhul), kuni välismaailm sinust midagi ei tea. Kui sind aga teatakse, on ka su tunnustamine poliitilise subjektina palju lihtsam.
Nii juhtus see näiteks kreeklaste ülestõusu ajal (1821–1832), mil kogu haritud ja antiigiajastut imetlev maailm toetas kreeklaste vabaduspürgimusi ainuüksi platoonilise armastuse tõttu Vana-Kreeka kultuuri vastu. See olevat olnud esimene juhtum maailmaajaloos, kui riigijuhid olid sunnitud oma poliitikat laiema avalikkuse survel välispoliitilises küsimuses revideerima. Nimelt Inglise valitsus kaldus kreeklaste Osmani impeeriumi vastu peetud vabadusvõitluses toetama algselt hoopis Türgi sultanit. Muidugi mitte sümpaatiast moslemite vastu, vaid lähtuvalt oma traditsioonilisest poliitikast, mille järgi sinu vaenlase vaenlane on sinu sõber. Siis aga puhkesid Inglismaal filhelleenide liikumisest ajendatud meeleavaldused, mis sundisid Inglise valitsust oma poliitikat muutma ja toetama hoopis ülestõusnuid. Seega tuntus ja välismaa avaliku arvamuse toetus pole rahva käekäigu seisukohast sugugi tähtsusetu asjaolu.
Küsimus pole tavaliselt muidugi ainult tuntuses ehk siis faktide teadmises, vaid nende interpreteerimises. Kui keegi Euroopas meie poolt käsitletud ajavahemikul (1881–1920) vajas eestlaste kohta infot, siis ta seda ka leidi