Kevad ja suvi ja

TГµnu Г•nnepalu

Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?“

Г•nnepalu TГµnu

Kevad ja suvi ja

Selle päeviku pidamise idee on Marek Tammelt. Ja õieti juba eelmise – millest sai Flandria päevik. Sest ettepaneku hakata pidama „kirjanikupäevikut” – terve aasta päev-päevalt – tegi ta mulle juba 2007. aasta 13. augustil Noarootsis, vana piirivalvekordoni juures. Mäletan seda paika ja juttu, sest mind võlus see plaan kohe. Olen küll päevikut pidanud ka, aga kunagi ammu ja mitte kuigi järjekindlalt. Ja see, mis välja tuli, polnud huvitav. Ühesõnaga, Mareki (ja kirjastus Varraku) ettepanek tundus väljakutsena. Ja see oli nii ahvatlev, et ma ei jõudnudki uue aasta algust ära oodata (mõeldud oli just kalendriaastat) ja kirjutasin juba septembris-oktoobris Vollezeles olles siis „Flandria päeviku”. Aga see polnud muidugi päris see. See oli rohkem kogunenud mõtete ja lugude ära kirjutamine. See oli õieti ettevalmistus, koristus, plats puhtaks. Päris päevikut hakkasin pidama ka juba enneaegu, et nii-öelda sooja teha, detsembris. Ja jätkasin pidulikult 2008. aasta esimesest jaanuarist, ilusti päev-päevalt. Aga mida enam talv edenes, seda vähem ma olin rahul. See oli kuidagi selline heietamine. Ikka nagu mingid Flandria päeviku jäägid. Äsjailmunud raamatust vabanemine pole kerge. Aprilli keskel siis mulle aitas. Nägin, et sellest ei tule midagi välja. Sain aru, et vajan hoopis mingit teist vormi, et sel päev-päevasel kirjutamisel mingi mõte oleks.

Hakkasin kirjutama luuletusi. Või ütleme, tegema sissekandeid luulevormis. See on hoopis teine lähenemine. Sest luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis. Peale selle ma väga armastan luulet. Kuid seda, et jätan kogu päeviku üldse sinnapaika, seda ma ei mõelnudki. Olin endale kindlalt lubanud see asi lõpule viia. Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus, kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu? Ma olin ka algusest peale veendunud, et kui sellel päevikupidamisel mingit mõtet on, siis peab see kuhugi välja viima. Aga see, muidugi, saab selguda alles siis, kui ta on välja viinud. Või pole. See võib selguda ju ka näiteks 31. detsembril. Mis on muide homme. Nii et ega ma ikkagi ei tea… Aga tean ka. Vastu kõiki mu ootusi, mis aasta edenedes, nagu lugejagi ehk veenduda võib, pigem aina kidusid, ta viis mind kuhugi välja. Kuhu? Välja. Sest kui sa oled (omadega) sees, siis sa näed ümberringi seinu ja arvad teadvat, kus sa oled. Aga kui sa saad välja, siis sa enam nii kindlasti ei tea. Alati tasub välja minna.

Kasvõi õue, seda ma olen ikka öelnud. Tõsi, väljas on kõik vähem kindel. Aga kindelolek on surm. Kuni detsembrini ma olin kindel, et ma ei avalda seda päevikut. Sest tal polnud minu jaoks mõtet! Siis see mõte tuli. Ja ma leidsin, et min