Loojate mängud

Leila Tael-mikeЕЎin

„Loojate mängud“ on suurepärane hommikusaiake nende fantastikagurmaanide lauale, kelle praetaldrikuil kõrgub virn Neil Gaimani „Sandman�e" ja öökapil ootab vana hea Bulgakovi „Meister ja Margarita“. See on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib lugemiseks kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub. Leila Tael-Mikešin, enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija, kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu "Hullud". Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

1.В OSA

VAJADUS USKUDA

ALGUS

Kusagil mujal, väljaspool piire ja ometi meile nii lähedal, asub üks maailm, mis tekkis samal ajal kui planeet Maa. Olenevalt teooriast on tegemist Jumala unenägude elustumisega või hoopis paralleeluniversumiga, mille olendid külmavereliste varjudena meist läbi kõnnivad, olles meie silmadele täpselt sama nähtamatud kui meie nendele. Mõned, kes ühtäkki avastavad, et nende elutoas on tankitõrjebaas või kuulevad kedagi rääkimas inimtühjas ruumis, paigutatakse vastavalt olukorrale meie maailma või meie lähinaabrite dimensiooni raviasutusse, kus sõbraliku olemisega valges kitlis isik järjekindlalt seletab, et kõik saab korda ja väike tablett summutab kõik hääled…

Samal ajal elab see maailm, mida nimetagem kokkuleppeliselt Teispoolsuseks, häirimatult edasi oma elu. Need, kes tavamõistes normaalseks on jäänud, peavad täiesti tavaliseks asjaolu, et inglid ja deemonid kõnnivad Maa peal ja täiskuuöödel tuleb valvata seljatagust. Sest seal see ongi normaalne. Samas toimiksid nad darvinismi kuulutajatega üpris samamoodi nagu nendega, kes teise maailma olemasolu usuvad. Igaüks teab ju, et maailm tekkis täpselt sellel hetkel, kui üks kolmest loojast ütles ühe sõna ja süütas tuletiku, mille leiutamiseks inimestel kulus tohutu aeg, enne kui üks ingel nende peale halastas ja neile ühe väikese saladuse avaldas.

Ühes Teispoolsuse pisikeses nurgas asus väike linnake, mille nimel polnudki erilist tähtsust. Tähtis oli aga see, et linn elas justkui oma elu, milles kõige paremini näis toimivat monarhiale sarnanev kummardamise kultus. Pühakud ja kohalikud jumalad tekkisid ja kadusid justkui seened pärast vihma. Inimesed vajasid kedagi, kellesse uskuda, ning väljavalitu pidi olema reaalne, mitte ebamäärane ja kauge pilve peal istuv olevus. Selles linnakeses elas üks täiesti tavaline noormees, kelle elu muutus ootamatult, justkui välgutabamuse läbi. Pärast järgnenud sündmusi ei saanud teda enam kunagi tavaliseks nimetada.

Kõik juhtus täpselt nii:

1.

PГ•GENEV PГњHAK JA PEITUSEMГ„NG

Kedagi polnud kodus. Sellise järelduseni oli Gabriel jõudnud pärast poole tunni pikkust kannatlikku koputamist pisikese kollase palkmaja uksele. Heledapäine kõhetu ja esmapilgul pisut liiga naiseliku välimusega noormees ohkas sügavalt, pühkis lumivalge jaki käiselt olematu kübeme ja hakkas uksemati alt võtit otsima. Pärast põhjalikku ja järjekindlat otsimist leidis ta lõpuks pisikese jämeda traadijupi, mis ainult kaudselt meenutas instrumenti, millega tuli avada riivi küljes rippuv roostes tabalukk. Samas tuli lukk üllatavalt kergesti lahti. Gabriel läks majja justkui oma koju ja tegi endale võimalikult kanget teed pliidi kohal rippuvatest tundmatutest rohelistest vartest. Kohvi selles majapidamises ei leidunud. Neli tundi hiljem tuli Delilah koju. Välimuse järgi otsustades Gabrielist vanem (kuid tegelikult umbes kolm ja pool aastat noorem) punapäine tedretähnidega õnnistatud neiu ei üllatunud noormeest nähes sugugi. Kui ootamatud külalised teda üllatanuksid, ei oleks ta võtit uksemati alla jätnud.

Tavaliselt käis siin üpris vähe inimesi,