Katkenud armastus

Ulvi Kullerkupp

Pärast tütre välismaale õppima saatmist teeb Anna oma elus kannapöörde: ta võtab abielupuhkuse, sõidab Hispaaniasse ja hakkab uuesti maalima. Lõpuks ometi saab ta pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta aga ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. Kas neil jätkub jõudu andestada?

Ulvi Kullerkupp

Katkenud armastus

Minu kallile abikaasale, armastusega

Ulvi

1

„Ma ei saa,“ vastas Anna, „Ma pole sellest neile kunagi rääkinud, see on saladus.“

Jahmatus Liina sees oli nii suur, et sГµnad lausa purskusid:

„Kuidas? Räägi siis neile kohe, enne kui nad kaotad! Kuidas sa oled suutnud kõik need aastad seda vaid endale hoida? Kuidas?“

„Ei,“ kostis Anna vaikselt. „Ei, nad ei kuule sellest kunagi. Sa pead lubama, et ka sina ei räägi neile, sa pead lubama!“

Liina pea oli täis küsimusi, mis ootasid vastuseid. See saladus, mida Anna oli aastaid endaga kaasas kandnud, oli skandaalne, patune ja… ometi nii ahvatlev, mõtles ta endamisi. Hetkeks kujutles ta ennast sõbranna rolli ja nägi vaimusilmas end Silveri käte vahel, kuid raputas siis hoogsalt pead ja esitas järgmise küsimuse: „Kas Silver vähemalt teab?“

„Ei, ma juba ütlesin, et keegi ei tea ega saagi teadma… ainult sina ja nii see jääbki, eks, selge!“ Anna hääles oli nõudlik enesekindlus. Ta sättis oma lainelise juuksesalgu uuesti kõrva taha ning tõmbas õlasalli enda ümber koomale.

Anna oli naiselik, kaunis, õlgadeni ulatuvate pruunide juuste ja rohekaspruunide silmadega neljakümnendates naine. Tema päevitunud käed hoidsid salli enda ümber ja ta veidi väsinud silmad vaatasid Liinale ainiti otsa.

„Jah, selge, luban, et ma ei räägi sellest kellelegi,“ andis Liina oma sõna ja valas neile klaasidesse veel veini. Aeg oli juba kõvasti üle südaöö, kuid ritsikad siristasid õuel endise hooga. Naised istusid Liina maakodu terrassil ja vaatasid eemale, viljapõllu poole. Kaugemalt metsatukast, seal kus maa veidi madalam oli, valgus piimjas uduloor üle kastemärja põllu.

Annat ja Liinat sidus sõprus alates lapsepõlvest; ühiselt jagati rõõme ja muresid, tähistati tähtpäevi ning elati kaasa oma laste ja koolipõlvesõprade tegemistele. Liina oli uskunud, et nende vahel pole ühtki suurt saladust.

„Ma ei oota, et sa mind mõistaksid, Liina, ma vaid tahan seda sinuga jagada. Tänasest on see MEIE saladus. Ma tean, et saan sind usaldada samamoodi, nagu kogu oma elu olen usaldanud… täna on see päev… lõpuks ometi. Kui raske oli seda kanda kõik need aastad. Mäletad meie naistekaõhtuid, kui oma südameid puistasime ‒ vahel tundsin tõsiseid süümekaid. Kuid siis ei olnud veel õige aeg, palun mõista, Liina, palun!“ Anna silmis oli korraga kurbus ja Liina kergitas veiniklaasi tema suunas.

„Hei, amiga, ära selle pärast küll muretse. See oli sinu otsus ja tegu, sinu elu. Kuid pean sulle tunnistama, aeg-ajalt oli mul neil meie avameelitsemise õhtutel kahtlus, et sa tahad mulle midagi olulist rääkida, kuid ometigi ei tee seda. Ju siis olid väga lähedal saladuseloori kergitamisele. Kuid räägi, mismoodi te seal Hispaanias kohtusite? Kas sa teadsid, et ta seal on? Kutsusid ta sinna või… räägi nüüd juba kõigest, ma ootan,“ kiirustas Liina sõbrannat oma lugu rääkima.

***

Anna esimesel pikemal reisil Hispaaniasse läksid mitmed asjad valesti. Nii ei saanud ta endale seda korterit, mille oli esimese hooga välja valinud, ja ta pidi veetma arvuti taga veel mitmeid tunde, lapates kinnisvarakuulutusi. Vahetult enne lendutõusu Tallinnast oli tal siiski uue maja rendileping käes ja naine ootas põnevusega, kas sealne väike villa on pooltki nii mugav, nagu netisaidil kiidetud.

Pärast sekeldusi autorendifirmas jõudis Anna lõpuks selle maja ette, mis oli järgmised nädalad ta koduks. Villa oli veelgi armsam ja täiuslikum, kui ta oli oodata osanud: allkorrusel suur mugav elutuba ja köök, ülev