Westoffhauseni häärberi saladus

Margit Peterson

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline - tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse. Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus? Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel. (Anneli Sihvart, toimetaja) Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Igapäevastest tegemistest kirjutab blogis http://margitpeterson.blogspot.com

Toimetaja: Anneli Sihvart Esikaane pildi joonistas: Ariel Marksalu Tagakaane portree: Kristina Reineller ISBN 978-9949-7252-5-0 (epub)

1. peatГјkk

Ralf avas akna, ringutas, käis kusel, pesi käed ja pani kohvivee tulele. Just nimelt tulele, kuna talle meeldis teha pätikohvi tulel keedetud veest.

“Fakk, kell on alles kuus hommikul ja minu uni on nagu peoga pühitud! Mis paganama asi see täna mind küll kuke ja koiduga voodist välja ajas?” küsis ta endalt.

Ralf oli hommikuse unega, meeleldi oleks ta alati põõnanud lõunani, kui töökohustused teda kella kümneks tööle poleks ajanud. Tõsi küll, vahel ta tegi ka patupäevi, helistas alluvatele ja mainis, et on komandeeringus. Seda hädavalet kasutas ta eriti noil hommikutel, kui oli õhtul ohtralt kesvamärga pruukinud.

Õlut Ralf armastas. Võiks lausa ütelda, et ta oli õllest sõltuvuses, kuna õhtuti arvuti taga ja teleri ees lahendas ta six pack’i ikka ära küll. Vahel ajas see hamba veel rohkem verele, kuid õnneks või õnnetuseks leidus mehe baarikapis alati ka kangemat kraami, mille ta vajadusel lahti nööpis. Aga tööd tema üha süvenev alkoholilembus ei seganud – ausalt öelda ülemus ju tihtilugu ongi see inimene, kes mitte ei tee tööd, vaid käib tööl.

Ralf elas uhkes üksinduses vanas renoveeritavas häärberis, mille tube ehtis barokkstiilis mööbel. Isegi häärberi välisvoodrit oli nõukogudeaegsete kattematerjalidega taastada püütud. Eeskoja seinu kattis vana lubi, mille spetsiifiline hais oli nii mõnegi külalise nina krimpsutama pannud. Maja renoveerimiseks ostis Ralf töömeestele poest suuremas koguses mullivett, kuna see pidavat lubikrohvi eluiga pikendama. Aga eks nii mõnigi Eestisse tagasi tulnud Kalevipoeg lasi pohmas peaga mulliveel hea maitsta. Viib ju gaseeritud jook minema pohmelli ja väljutab organismist ülearused soolad.

Ralfi majal uksekella polnud. Ta nikerdas vanast hobuserauast välisuksele koputi, mida ise imetlemast ei väsinud. Nali naljaks, aga Ralfi häärberis oli veel ka kuivkäimla, mida sibiautol töötav kasuvend kord aastas paari õlle eest tühjendamas käis, kuna Ralf oli kooner ega täinud ometi selle töö eest pappi välja käia.

Rahapuudust mehel küll ei olnud. Pigem oli ta oma kopsakamad tugrikud fondidesse paigutanud. Kes seda täpselt teab, palju tal sukasääres veel olla võis. Kokkuhoidliku mehena oskas ta rahadega ümber käia. Tubli mees!

Kui hommikukohv joodud, asus Ralf kraanikausi kohal oma paaripäevast habet ajama – ikka žiletiga, sest pardel raiskaks ju voolu. Siis kuulis ta koputust häärberi välisuksel.

“Mida kuradit! Kes see idioot nii varahommikul siin kondab?” küsis ta endalt ja läks vahuse lõuaga ust avama.

“Seda et emme viskas mind kodunt välja, “ nuuksus ukselävel Ralfi endine kasutütar, neljateistkümneaastane Mari-Liis, ja langes kurvastusest Ralfile kaela.

Ralf ja Mari-Liis ei olnud kohtunud ligemale kaks aastat, sest kahe aasta eest jooksis Ralfi ja Mari-Liisi ema Marelle kooselu karile. Kooselu, mis oli juba kihla