Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks
Merle Sild
Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…
Kui sul õnnestub kasvõi üheski pimeduses ekslevas hinges tuluke süüdata, kasvõi üks kurvastaja elu päikesepoolele juhatada, kui sul õnnestub kellelegi elumõte taas kätte näidata või kaasinimest aidata, et ta paremaks muutuks, vaevatul tema kannatusi kergendada, siis pole sa asjatult elanud.
В В В В Jack London
1.
JГµulukaart
Mari tõmbas postkontori ukse enda järelt kinni ja hingas Gabriellat ratastooliga kodu poole lükates sügavalt sisse värsket karget õhku. Talv oli jõudnud ka väikesesse Inglismaa linnakesse ja seekord üle mitmete aastate tuli see koos lumega.
Roosipõõsad stiilsetes, suve jooksul veidi metsistuda jõudnud aedades olid lume raskuse all lookas ja külmast kangestunud lehtede vahelt õhetas roosakaid härmas õisi.
JГµulukaardi saatmine oli kergendus.
Isekas tegu sealjuures, sest muutis enesetunde paremaks.
Siiamaani ei olnud naine kindel peaaegu mitte milleski, mis tema tulevikku puudutas. Iga päev algas vastu Mari tahtmist möödunud, mitte eesolevale elule mõeldes. Oli ilusaid ja mitte nii ilusaid mälestusi ja vahel enne voodist tõusmist valget lage silmitsedes tekkis depressiivne tunne, et kogu Eestis möödunud elu oli üldse olnud liiga kummaline selleks, et olemas olla.
„Ma sooviksin osta ühte jõulukaarti,“ oli ta postkontori leti taga seisvale india tüdrukule öelnud.
„Kaardid on seal,“ astus tüdruk sõbralikult naeratades Mari poole ja viipas ta endaga kaasa.
Mari jättis ratastoolis Gabriella akna kõrvale Inglismaal nii haruldasi langevaid lumehelbeid vaatama ja läks neiu järel riiulite vahele.
Kes see küll oli, kes kõik need erinevad kaardid välja mõtles?
KГµigile pereliikmetele, sugulusastmete kaupa riiulitele jaotatud. SГµpradele, kallimatele. Endistele ja praegustele.
Igaühes kõik sõnad ja head soovid juba disainerite poolt lauseteks vormitud. Saatjale oli jäetud ainult nime kirjutamise vaev.
Nagu oleks keegi teadnud, mida ta oma mehele soovida vГµiks.
NГјГјd, kui ta seda isegi ei teadnud.
„Kellele te seda saata soovite?“ oli ilus tumedapäine tütarlaps tagasi tulnud. Tema meelest oli valik nii suur, et isegi kõige nõudlikum ostja oleks pidanud rahule jääma. Ta ei saanud kummaliste soovidega naisest aru. Mida ta ootas?
„Ma ei teagi,“ vastas Mari endalegi ootamatult.
Ta ei olnud mehega pool aastat rääkinud.
Kas tal oligi Гјldse meest?
Lõpuks sai Mari kaardi valimisega hakkama. Läbipaistev, pisut udune klaasjas lint selle ümber kuulutas ingliskeelselt armastust.
„Kauneid jõule ja ilusa uue aasta algust! With all my love.“
Eestikeelsed sГµnad olid nende kahe vahel raskestimГµistetavad nagunii, mГµtles Mari.
Pikemat aega juba.
Mis vahet siis.
Võis ainult tänulik olla, et keegi oli sõnad tema eest valmis trükkinud.
Ise neid Гµigeid leida oleks nГјГјd juba raske olnud.
Kaart oli reaalne ja lГµplik.
Punase postkasti sГјgavusest kajas Г