Noore Wertheri kannatused
Johann Wolfgang Goethe
Johann Wolfgang Goethe kiriromaan «Noore Wertheri kannatused» on võrsunud kirjaniku noorpõlvearmastusest. Sündmused on edasi antud Wertheri kirjadena oma vennale Wilhemile. Sündmustik algab Wertheri kolimisega Wahlheimi külla. Seal vaimustub Werther nii küla ümbritsevast loodusest kui ka talupoegade lihtsast olekust. Werther kohtab Lottet – noort ja ilusat naist, kes pärast ema surma peab hoolitsema oma väiksemate õdede-vendade eest – ning armub temasse. Kuid Lotte on juba kihlatud ning nende vahekord peab jääma sõpruseks. Wertheril aga ei jätku tahet maha suruda oma kirge, samuti ei jätku tal jõudu või taipu selleks, et astuda oma võistlejaga võitlusse.
Johann Wolfgang Goethe
Noore Wertheri kannatused
Mis ma vaese Wertheri loost iganes olen suutnud avastada, selle olen hoolega kokku korjanud ja esitan teile, teades, et olete mulle selle eest taМ€nulik. Ei saa te ju jaМ€tta imetlemata ja armastamata ta vaimu ja iseloomu ega pisarateni haМ€rdumata ta saatusest.
Ja sina, hea hing, kes sa parajasti sedasama iha tunned nagu tema, ammuta ta kannatustest lohutust ja olgu see raamatuke sulle soМѓbraks, kui sa oma oМѓnnetuseks voМѓi siis iseenda suМ€uМ€ toМѓttu kedagi laМ€hemat leida ei suuda.
Esimene raamat
В В В В 4.В mail 1771.
Kuidas ma rõõmustan, et ma olen ära! Mu parim sõber, ütle, mis on õieti inimsüda? Jätta maha Sind, keda ma nii armastan, kellest ma olin lahutamatu, ja rõõmustada! Ma tean, Sa annad mulle andeks. Eks olnud mu teised suhted saatuse poolt nagu nimme välja otsitud, et ahistada sellist südant nagu minu oma? Vaene Leonore! Ja ometi olin ma süütu. Mis sain mina parata, et sellal, kui ta õe isemeelsed võlud mulle mõnusat meelelahutust pakkusid, tärkas tema vaeses südames kirg! Ja ometi – olen ma ikka päris ilmsüütu? Kas ei õhutanud ma ta tundeid? Kas ma koguni ei tundnud lõbu ta siiralt loomupärastest väljendustest, mis meid nii sageli naerma ajasid, nii vähe kui need olidki naeruväärsed? Kas ma ei… oh, mis on õieti inimene, et ta ennast süüdistama peab? Tõotan Sulle, kulla sõber, et tahan ennast parandada, mitte enam endistviisi nämmutada seda raasukest halba, mida saatus meile serveerib; tahan nautida käesolevat, möödunu aga olgu mulle minevik. Muidugi on Sul õigus, mu parim sõber, et inimestel oleks vähem põhjust kurvastada, kui nad oma kujutlusvõime varal – jumal teab miks nad seesugusteks on loodud – nii agaralt ei tegeleks möödunud halva elustamisega, selle asemel et ükskõikset olevikku taluda.
Ole nii kena ja ütle mu emale, et ajan ta pärandusasja nii hästi kui saan ja annan talle sellest teada esimesel võimalusel. Kõnelesin oma tädiga ega leidnud temas jälgegi sellest õelast naisest, kelleks teda meil peetakse. Ta on elurõõmus, reibas ja ülimalt heasüdamlik daam. Seletasin talle ema nõudmisi kinnipeetud pärandusosa kohta; tema tõi ette omad põhjused, asjaolud ja tingimused, millega ta valmis oleks kõik loovutama, igatahes rohkem kui meie nõudsime, – ühesõnaga, ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga ütle mu emale, et kõik laheneb soodsalt. Ja seda väikest asja ajades, kulla sõber, avastasin jälle, et võib-olla rohkem lahkhelisid maailmas põhjustavad vääritimõistmine ja inertsus kui kavalus ja kurjus. Vähemalt esineb kaht viimast kindlasti harvemini.
Muidu tunnen end siin päris hästi, üksildus selles paradiislikus maakohas on mu hingele kallis palsam, ja see nooruslik aastaaeg soojendab heldelt mu sageli värisevat südant. Iga puu, iga puhmas on lausa lillekimp, ja sa tahaksid olla maipõrnikas, et selles lõhnadevoos ringi hõljuda ning sellest söönuks saada.
Linn ise pole kuigi õdus, ümbruse loodus aga on kirjeldamatult kaunis. See mõjutas krahv von M-i asutama oma aeda ühele siinseist kinkudest, mis veetlevaimas mitmekesisuses ristudes moodustavad meeltülendavaid orge. Aed on lihtne ja sa adud kohe sisse astudes, et selle on rajanud tundeline, üksildust eelistav hing, mitte mõni õpetatud aednik. Kadunut mälestad