Nähtav ja nähtamatu inimene

Charles Leadbeater

Selgeltnägijad väidavad end nägevat inimest ümbritsevaid aurakihte, mille värvivarjundite järgi saab täpselt öelda, kas tegu on armunu või ihnuskoiga, pühendunud uskliku või teadmishimulise intellektuaaliga. Aura väljendab iga hingeseisundi igat nüanssi, nii kauakestvat depressiooni, hetkelist hirmuvärinat kui ka vaimustuspuhangut. Ja vahel suudab mõnd auravirvet märgata ka üleloomulike võimeteta vaataja.

C.В W. Leadbeater

Nähtav ja nähtamatu inimene. Erinevad inimtüübid selgeltnägija pilgu läbi

I peatГјkk

KUIDAS NENDEST ASJADEST TEATAKSE

Inimene on huvitav ja keerukas olend. Tema arengut, minevikku, olevikku ja tulevikku, on jätkuva huviga uurinud kõik, kes suudavad näha ja mõista. Milliseid arenguastmeid on ta pidanud läbima, et saada selleks, kes on? Millisele pulgale oma arengu pikal redelil on ta nüüdseks jõudnud? Milliseid edasise arengu võimalusi varjab meie eest tulevikuloor? Need on küsimused, mille suhtes ainult vähesed jäävad ükskõikseks. Need on küsimused, mida läbi aegade on esitanud kõik, kes vähegi mõtlevad.

Meil läänemaailmas on nendele küsimustele antud rohkesti erinevaid vastuseid. On esitatud palju dogmaatilisi väiteid, mis põhinevad oletatavate ilmutuste erinevatel tõlgendustel. On avaldatud palju teravmeelseid spekulatsioone, mis mõnel juhul on olnud põhjalike metafüüsilistele arutluste vili. Kuid dogmatism pakub meile lugu, mis on juba peale vaadates ilmselt võimatu. Spekulatsioonid aga liiguvad peamiselt mööda täiesti materialistlikke radu ja püüavad jõuda rahuldavate tulemusteni, heites kõrvale pooled nähtused, millega me peame arvestama. Dogmatism ja spekulatsioonid ei lähene kumbki probleemile praktilisest küljest – kui teemale, mida on võimalik tundma õppida ja uurida nagu mis tahes muud teadust.

Teosoofia tuleb välja teooriaga, mis põhineb täiesti erinevatel alustel. Kuigi teosoofia mingil juhul ei alahinda vanade tekstide uurimisel ega filosoofiliste arutluste käigus saadud teadmisi, suhtub ta siiski inimese organismi ja arengusse nii, nagu see on, mitte spekuleerides, vaid lihtsalt uurides – pakkudes ähmaste teooriate asemel kindlaid fakte. Teosoofia seisukoht on täiesti selge. Inimese minevikku, olevikku ja tulevikku on võimalik uurida otsesest allikast kõigil, kes võtavad vaevaks sellega tegelda. Sel moel uurituna osutuvad minevik, olevik ja tulevik osaks suurejoonelisest, sidusast ja selgesti mõistetavast kavast, mis küll ühtib paljude vanade religioossete tõekspidamistega ja selgitab neid, kuid ei sõltu neist vähimalgi määral, sest seda saab igal sammul kontrollida, kasutades meie sisemuses peituvaid võimeid, mida valdav osa inimestest ei ole veel enda seest üles leidnud, kuid mille mõningad selle teema uurijad on juba kasutusele võtnud.

Inimese ajaloo küsimuses tugineb nimetatud teooria lisaks varasemate religioonide traditsioonist pärinevatele ühtivatele tunnistustele ka ühe kindla teadmise uurimisele – tegemist on teadmisega, mis on uurimiseks kättesaadav igaühele, kes omab piisavat selgeltnägemisvõimet, et tajuda selle peenelt jaotatud mateeria vibratsioone, kuhu nimetatud teadmine on talletatud. Inimkonna tuleviku küsimuses lähtub kõnealune teooria esiteks loogilistest järeldustest, mis põhinevad juba toimunud arengu olemusel, teiseks otsesest teabest inimestelt, kes on juba saavutanud seisundi, mis enamikku inimesi ootab lähemas või kaugemas tulevikus, kolmandaks võrdlusel, mida igaüks, kellel on eesõigus näha kõrgele arengutasemele jõudnud inimesi, saab nende vaatlemisel teha. Näiteks laps, kellel puuduvad igasugused teadmised asjade loomuliku käigu kohta, võib loogiliselt eeldada, et ta kasvab suureks ja saab täiskasvanuks; ta lähtub pelgalt teadmisest, et on juba teatud määral ja teatud viisil kasvanud ning et teda ümbritsevad teised eri arengujärkudes lapsed ja noored.

Tänapäeva inimese seisund, tema vahetud arengumeetodid ja see, millist mõju avaldavad inimese arengule tema mõtted, tunded ja