Sotsiaalsed mängud kunstiruumis

Raivo Kelomees

Artiklikogumik "Sotsiaalsed mängud kunstiruumis" sisaldab kunstikriitilisi tekste nullindatest. Artiklid käsitlevad kujutavat ja elektroonilist kunsti. Lisaks kajastavad kirjutised neid sotsiaalseid mänge, mida inimesed mängivad kunstielus ja väljaspool seda. Tekstivalik esindab subjektiivset vaatepunkti, tagasipilguga üheksakümnendatele. Siin on vihjeid kunstielus korduvale, mis ei olene ajastutest ja perioodidest. Autori peatähelepanu on suunatud elektroonilisele ja digitaalsele kunstile nii Eestis kui ka teistes riikides. Digitaalne kunst oma mitmekesistes vormides on tema arvates ainuke rahvusvaheline kunstinähtus 20. sajandil, milles eesti kunstnikud osalesid selle kujunemisega samaaegselt. 21. sajandi algus, nullindad, viisid edasi 1990. aastail tekkinud kunstipilti, kuigi erutus uute tehnoloogiate saabumise üle jääb eelmisesse sajandisse. Artiklites analüüsitakse Ülo Soosteri, Ilja Kabakovi, Raul Meele, Ants Juske, Ivar Kaasiku, Tiia Johannsoni, Maike Londi, Enn Põldroosi, Mari Sobolevi, Jaan Toomiku, Ed McGowini, Benjamin Wassermani, Kaljo Põllu ja Enno Halleki kunsti- või kuraatoriprojekte. Kogumik annab ülevaate nullindate kunstielust Eestis ja välismaal ning on jätkuks autori 1990. aastaid kajastavale artiklikogumikule "Ekraan kui membraan".

Raivo Kelomes

Sotsiaalsed mängud kunstiruumis

EESSГ•NA

Artikleid on kirjutatud sooviga kunsti mõista ja toimuvaga kaasas käia. Nende sisuks on kujutava kunsti valdkond traditsioonilisest kunstist elektrooniliseni. Ajaline raamistus 2001-2010 on tinglik väljavõte, külmunud snapshot fotoalbumist, mis lähemal vaatlusel sisaldab liikumist – pöördeid ja lainetusi. Tekstivalik peegeldab subjektiivset vaatepunkti, tagasipilguga üheksakümnedatele ning ehk on siin vihjeid kunstielus korduvale, olenemata ajastutest ja perioodidest.

Sotsiaalsed mängud kunstiruumis

Rääkida nullindate kunstielust kui 1990. aastate kunstielu pohmelusest on õige selle poolest, et uute reeglitega kunsti ei tarbitud enam nii aktiivselt nagu eelneval kümnendil. Uued kunstireeglid ja – juhtumid ning sotsiaalsete kunstimängude skeemid mängiti 1990. aastatel korra läbi, milleski piirideni jõudes. Tekkis muu maailmaga ühendatud normaalse kapitalistliku väikeriigi kunstielu, mille üleminekuprobleemid jäid vanema generatsiooni mällu või artiklitesse ja ajalooliste käsitluste kaante vahele. Tekkis kunstielu, mis vaid harva ületas uudiskünnist ja kui see juhtuski, siis enamasti seoses mõne üheksakümnendate märgilise kunstiteose meenutamisega.

Kunstihariduse suunaotsingud

Üheksakümnendatel näituseellu tekkinud foto- ja meediakunst paigutus kunstiharidusse, eriti Tartu Kõrgema Kunstikooli näitel. Tartu olukord kaasaegse kunsti õpetamisel muutus märgatavalt.

Kunstiharidusega haakub problemaatika, mis on seotud uute erialade „väikeste ajalugudega” eri riikides. Uute distsipliinide õpetamise probleeme erinevates sotsiokultuurilistes keskkondades kajastab artikkel „Jagades tulevikku?”, mis annab ülevaate 2002. aastal Tartus peetud konverentsist. Niisamuti pean oluliseks ühte Non Grata korraldatud konverentsi 20. jaanuaril 2002 Pärnus. See oli pühendatud EKA kolledži Academia Grata avamisele ja seal sõnastasin idee „polütsentrilisest kunstiharidusruumist” ehk siis olukorrast, mis Eestis oli juba tekkinud, kuid ei olnud veel kinnistunud („Eesti polütsentriline kunstiharidusruum”, 2002). See sisaldas rotatsiooninõuet Eesti kunstikõrgkoolide vahel. Siseringis see toimib, sest ühe eriala esindajaid vajatakse erinevates kohtades, kuid see võiks olla korraldatud programmiliselt, selleks et kõrgkoole nende rutiinist välja raputada. Õnneks on Eesti liikumiseks piisavalt väike. Kahjuks ei ole Pärnu kunstihariduse olukord praegu samasugune kui nullindate alguses, Non Grata ega teiste aktivistide tegevus ei ole Pärnus kuigi märgatav. Eesti kunstiharidus toimib bipolaarsel teljel.

Kunstihariduse globaalsest ja regionaalse