Toronto. New York. Los Angeles

Olev Remsu

Maailmaränduri ja kirjaniku Olev Remsu reisikiri „Toronto – New York – Los Angeles“ valmis pärast 2007.aasta reisi kolme Põhja-Ameerika kosmopoliitsesse suurlinnas. Linnas jalgrattal ja linnade vahel väga ebaameerikalikult bussiga reisides, on autori pilk kinni püüdnud detailid, mis reeglina kahe silma vahele jäävad. Raamatut illustreerivad arvukad fotod, nende autorite hulgas on ka Eesti üks tuntumaid arhitektuurifotograafe Arne Maasik.

Olev Remsu

Toronto. New York. Los Angeles

Toronto New York Los Angeles

Natuke statistilisi andmeid reisikirja alguseks

KГµigepealt. Kui suur on Toronto?

Maailma linnade edetabeleid on üsna mitu ja kõik need erinevad üksteisest uskumatult suuresti. Veebisaidi City Mayors edetabeli järgi, mida juhib Tokyo 33 miljoni inimesega, oli Toronto linnastu 1. jaanuaril 2007 oma 4 367 000 elanikuga 48. kohal, pindalalt 1655 ruutkilomeetriga 31. kohal ja elanike tiheduselt 2650 inimesega ruutkilomeetril 97. kohal. Pindala poolest on selles tabelis esikohal New York ja elanike tiheduselt, mille suurus on kahtlemata negatiivne näitaja, Mumbai (varem tuntud kui Bombay).

Toronto linnastut – cityt ja selle eeslinnu, tihti ka naaberlinnu, millega paisuv linn on kokku kasvanud – kutsutakse ka Suur-Torontoks. Kõige rikkamate linnade edetabelis, mida juhib Tokyo, püsib Toronto 21. kohal: linna kogutoodang oli 2006. aastal 209 miljardit USA dollarit. Rikkuse poolest ühe elaniku kohta on Toronto 17. kohal: keskmine torontolane teenis mullu 80 400 dollarit. Selle tabeli eesotsas on Zürich. Elamiseks kõige kallimate linnade edetabelis seisab Toronto 19. kohal, selles on kõige ees London.

Ehkki Suur-Toronto rahvaarv suureneb, jääb linn elanike edetabelis üha tahapoole, kuna Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika linnad kasvavad tunduvalt kiiremini. Veel 1990. aastal oli Suur-Toronto sama City Mayorsi statistika järgi elanike arvult 15. kohal, aastaks 2020 taandub aga 52. kohale, hoolimata sellest, et elanikkond kasvab 6,34 miljonini.

Torontolased ise räägivad, et Suur-Torontos elab seitse miljonit inimest. Nõnda sarnanevad nad maailma kõikide suurlinnade elanikega – neile kõigile meeldib oma linna veidi suuremaks pidada, kui see on. Mida rohkem, seda uhkem! Ja määrata piiri, kus linnastu lõpeb, on üsna võimatu, olgugi et katseid on tehtud. Meilgi ei oska keegi vastata küsimusele, kas Keila on Tallinna ja Elva Tartu eeslinn. Me võime leida keilalase, kes end tallinlaseks peab, ja elvalase, kes ütleb, et ta elab Tartus, kuigi satub sinna ehk korra kuus. Ja samas on Keila ja Elva patrioote, kes teise linna alla minemisest kuuldagi ei taha.

Toronto Eesti Maja

Toronto miljonite hulgas on umbes kümme tuhat eestlast, kelle hulgas omakorda iga-aastase eesti dokumentaalfilmide festivali “estdocs” eestvedajate toimekas seltskond, koosseisus Marju Mölder ( juhtiv käsi, nagu teatab buklett), üks kohaliku ajalehe Eesti Elu toimetajatest Vaado Sarapuu, lavastaja Aarne Vahtra, Toronto Vana Andrease koguduse pastor Kalle Kadakas, Kanada eestlannast filmispetsialist Ellen Valter, Kanada eestlasest dokumentaalfilmirežissöör Marcus Kolga, mitme ala tehnikamees Peeter Piil.

Kõik nad on vabatahtlikud, kes ürituse jaoks kulutavad tunde oma kallist ajast ja mingi osa oma veel kallimast energiat, ning mõnikord, kui ma nende tööle mõtlen, tuleb mulle jumalavallatu mõte. Nõukogude kord populariseeris ühiskondlikku tööd. Meie elame Eestis nüüd kapitalismi tingimustes ning meil naljalt keegi ennast ei liiguta, ilma et selle eest talle midagi ei makstaks. See on koguni au küsimus, et kui kellelgi midagi vabatahtlikult teha palutakse, võib ta vastu nähvata: “Ega me enam Nõukogude Liidus ela!”. Muidugi oli vabatahtlik töö ammu enne nõukogude korda olemas ning jääb alles ka selle lagunemise järel. Kas esimesed vabatahtlikud olid templite hooldajad? Igatahes on sellises töös midagi püha – see on nagu annetamine, ainult et mitte raha, vaid oma töö ja teadmiste annetamine.

Dokumentaalfilm peab looma vaa