Tänavalapsed. Uus algus

Tea Kask

„Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised,” jätkas vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!” Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!” Ning vanaema viskas poisi tänavale. Mattias ei saanud arugi, kui ta juba väljas oli. Uks mürtsatas tema selja taga kõva prõmmuga kinni. Igapäevaelus me tihti ei märkagi tänaval hulkuvaid lapsi. Selle raamatu autor on kasvatanud oma peres mitut endist tänavalast. Jutustus „Tänavalapsed” on kirja pandud nende räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, on ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Nad elasid tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja- ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu… „Uus algus” jutustab linnatänaval kasvanud vendade kohanemisest uue eluga kasuperes ning väikeses külakogukonnas. Kooliminekueas poisid avastavad, et selles maailmas kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui julmas tänavaelus. Kuigi uus elu toob endaga kaasa ootamatuid muresid, on rohkem siiski rõõmu sellest, et troostitu minevik jääb üha kaugemale seljataha.

SAATEKS

Kasvatades oma peres endisi tänavalapsi, tekkis mul mõte kirjutada nende elust, nende hirmudest ja valust, mida nad pidid tundma nii oma kodus kui ka tänaval. Nii valmiski laste endi suust kuuldu põhjal jutustus. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endal hing sees hoida, et kõhutäit saada, tundub nii ebainimlik, šokeeriv.

Tavaliselt me ei taha märgata tänavail hulkuvaid räbalais lapsi, kes kätt ette sirutades paluvad veidikenegi raha. Sellest sõltub nende kõhutäis. Niisugust elu on elanud enamasti kõik tänavale lükatud lapsed. On neid, kelle ema on surnud, kuid tänaval on ka lapsi, kel ema-isa on olemas, kuid kes neist lihtsalt ei hooli.

Et mitte rikkuda loo peategelaste tulevikulootusi, on jutus kõik nimed muudetud. Väiksem poiss Mattias oli nelja- ja tema vend Martin viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu. Varem olid neil kuulmata jäänud unelaulud, lugemata muinasjutud ja tundmata lapserõõmud. Kuid nad tahavad rääkida kõigest, mis on neil seljataga, justkui lootes seda endast maha raputada. Ja võib-olla on Mattiase ja Martini lugu hoopiski üks pikk ja halb unenägu, mis aastatega ununeb?

TГ„NAVALAPSED

MATTIAS Г„RKAB SELLE PEALE, ET ISA PEKSAB EMA

Mattias ärkas kõva lärmi peale. Silmi avades ja voodivõre vahelt välja piiludes nägi ta kohutavat pilti: isa peksis jalgadega maas lamavat ema, kes kohutavalt karjus. Mattias tõmbus voodis kerra ega julgenud piiludagi – hirm oli nii suur. Ema pea oli verine, kuid isa jättis järele alles siis, kui ema enam ei liigutanud. Lõpuks tormas isa uksest välja.

Kui välisuks oli prõmmuga kinni löödud, ronis Mattias kiiresti voodist välja, läks ema juurde ning palus nutuga pooleks:

„Ema, tõuse üles, emme, kallis, tõuse…”

Kuid ema ei liigutanud, tema suust tuli halba lõhna ja peahaav veritses nii, et Mattiase käed said veriseks. Ta raputas veel kord ema, kuid see ainult korises.

Nähes, et ema suust tuleb verd, hakkas Mattias vanaema appi hüüdma, kuigi ta ei teadnud, kas vanaema on kodus.

Mitmekordse hüüdmise järel ilmus vanaema köögiuksele ja küsis pahaselt:

„Mis sul viga on, mis sa karjud?”

Mattiasel oli hea meel, et vanaema ikkagi kodus oli, ning ta hakkas kiiresti seletama:

„Issi peksis emmet, emme pea on verine ja ma…”

Vanaema katkestas poisi jutu:

„Mis sa seletad siin, ma tean küll.” Ta läks kööki tagasi, tõi sealt väikese pudeli ja pani selle emale nina alla. Ema hakkas nüüd liigutama, tõusis peagi püsti ja läks tuikudes vannitoa poole. Mattias märkas, et ema kleit oli verine.

Vanaema ei Г¶elnud emale Гјhtki sГµna. Mattias p