Must vares

Reeli Reinaus

Liis läheb uude kooli ja saab seal tuttavaks Sethiga, lastekodus elava mustanahalise poisiga, keda ülejäänud õpilased kardavad ja põlgavad. Kuid Liisis tekitab Seth pigem huvi ning lõpuks õnnestub tal võita tagasihoidliku ja suhteid vältiva poisi usaldus. Usaldusest kasvab aja jooksul vastastikune hoolimine ja armastus, mida ei kõiguta isegi neid ümbritsev vägivald, rassivaen ja mõistmatu suhtumine. Reeli Reinausi „Must vares” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel esimese koha.

Reeli Reinaus

Must vares

1

„Vaadake, ta isegi käib nagu ahv!” hüüdis Sten üle klassi.

Poisid pistsid üksmeelselt möirgama.

„Uh-uh-uhhaa!” tegi Kaarel ahvi häält.

Liis vaatas ehmunult ringi. Ta ei uskunud oma silmi ja kõrvu – isegi enamus tüdrukuid naeris. Ja need, kes ei naernud, näitasid vaid, et nad on poiste nõmedatest naljadest üle. Igal juhul polnud see mitte kaastundest. Samuti ei teinud geograafiaõpetaja, noor, kuid erakordselt kehvasti riietuv punase potisoenguga Siiri Metsis nägugi, et ta oleks midagi kuulnud.

„Pange tähele, homme Sten kooli ei tule,” sosistas Natali Stiinale.

„Ja kui ta tulebki, siis ütleb, et kukkus trepist alla,” naeris Stiina.

Olgugi, et peaaegu pooled tüdrukud vihkasid Steni – ülbet ja enesekeskset kutti, kes arvas, et ta on nende klassi alfaisane, polnud neil kellelgi Sethi vastu vähimatki kaastunnet. Õigupoolest nad kõik kartsid teda. Terve klass kartis teda. Keegi ei tahtnud temaga koos vahetunnil klassi jääda. Keegi ei tahtnud teda mõnes grupitöös paariliseks. Keegi ei tahtnud teda puudutada. Aga kuna õpilased teadsid, et järgmise pahanduse korral visatakse Seth koolist välja, püüdsid kõik teda igal võimalikul juhul provotseerida.

Kooli juhtkond oli otsustanud jätta poisile veel ainult ühe võimaluse pärast seda, kui Seth oli korvpallimängu ajal, mis peeti nende ja ühe Stockholmi kooli meeskonna vahel, vastasvõistkonna kõige suurema mängijaga kaklema läinud. Õigemini talle paar osavalt sihitud paremsirget andnud nii, et poiss, Sethist pool pead pikem ja palju turskem kolge, oli tulnud väljakult minema talutada. Olgugi, et terve nende kooli võistkond, eesotsas treeneriga, kinnitas, et kaklust alustas hoopiski rootslane, ei kuulanud neid keegi. Võimalik, et nii oli kõige lihtsam. Igal juhul oli see viimane hoiatus.

Liis ei osanud arvata, kas ka tema poissi kartis. Ta oli siin alles uus. Nad olid kolinud suve keskel. Liis, ta vend Lauri, ema ja isa. Liisi ja Lauri isa, kes oli psühholoog, oli saanud pealinnas parema töö. Liisi vend õppis juba ülikoolis ja seega polnud kolimine talle probleemiks. Tegelikult oli ta selle üle rõõmus, sest ta ei pidanud enam ühikas elama ja hoidis niiviisi pidude jaoks raha kokku. Liis polnud isaga ikka veel korralikult ära leppinud. Ta oli südamepõhjani kurb, et ta ei saanud oma vana klassiga koos lõpetada. Või õigemini seepärast, et tal ei lubatud jääda selleks viimaseks aastaks nende vanasse korterisse üksi elama või siis minna Kaisa juurde. Kaisa perekonnal oli nii suur maja, et nad poleks Liisi kohalolu seal isegi märganud. Kaisa oli olnud Liisi pinginaaber juba algkoolist peale ja tal polnud selle plaani vastu midagi. Isegi ta vanemad olid oma nõusoleku andnud. Liisi isa ja ema põhjendasid keeldumist sellega, et nad pidid korteri maha müüma, et saadud raha äärelinna maja ostuks kasutada, aga Liis ei uskunud seda. Esiteks said nad selle maja peaaegu poolmuidu, sest see vajas põhjalikku remonti ja teiseks oleksid nad võinud ju laenu võtta. Kaisa juurde kolimine ei meeldinud neile samuti, sest millegi pärast oli ta ema järsku pähe võtnud, et Liis peab viimane aasta õppima tingimata mõnes korralikus koolis. Nagu nende kool poleks olnud korralik. Ema oli paanitsema hakanud pärast seda, kui Lauri, kellel olid gümnaasiumis suurepärased õppetulemused, oli napilt ülikooli tasuta kohalt välja jäänud. See, et meedia ja reklaami erialale oli põrgulik konkurss, ei