Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle
Gillian Butler
Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle on käsiraamat, mille koostas tunnustatud briti kliiniline psühholoog Gillian Butler. Käesolev raamat pakub tõsielulisi näiteid ja on lihtsalt kasutatav käsiraamat sotsiaalärevuse ja häbelikkuse käes kannatavatele inimestele, nende lähedastele ja sõpradele ning neid abistavatele professionaalidele, nt psühholoogidele, arstidele, terapeutidele. Kõik meist tunnevad end mõnikord rumalana, igaüht võib vaevata piinlikkus, tunne, et ta pälvib hukkamõistu ja kriitikat, aga probleemiks kujuneb see siis, kui hakkab kõigutama inimese eneseusku ega lase teha seda, mida inimene tahaks. Kognitiiv-käitumisteraapia ravib meeleoluhäireid, muutes negatiivseid mõtlemismalle. See on tänapäeval rahvusvaheliselt tunnustatud meetod, mis aitab ületada pikaajalisi häireid, nagu paanikahood, depressioon, ärevus, hasartmängusõltuvus ja mõningad söömishäired.
Gillian Butler
Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle
Tänu
Selle raamatu ideed pärinevad mitmest allikast. Minu töö seisnes nende kokkupanemises viisil, mida pidasin kasulikuks. Kui raamat täidab oma eesmärgi, tuleks tänada kõiki nõuandjaid, nii eraviisilisi kui ka professionaalseid. Raamatu vormi ja sisu on aidanud kujundada sotsiaalärevusealased mõttevahetused pere, sõprade ja kolleegide, tudengite ning patsientidega. Arutlused on käinud muidugi vaheaegadega juba alates 1980. aastate algusest, kui mul tekkis selle teema vastu huvi. Olen neid vestlusi nautinud, need on mind innustanud ja olnud huvitavad. Eriti tähtsad on olnud viimatised mõjutused, sestap tänan uuenduslike ja leidlike mõtete eest iseäranis nelja kolleegi, kelle töö sotsiaalärevuse valdkonnas on aidanud kujundada metoodika, kuidas sellega praegu tegeldakse. Need on David Clark, Melanie Fennell, Ann Hackmann ja Adrian Wells.
Sissejuhatus
Miks kognitiiv-käitumisteraapia?
Viimase kahe-kolmekümne aasta vältel on psühholoogilise abi vallas toimunud revolutsioon. Psühhoteraapia kontseptsiooni teket mõjutasid suuresti Freud ja tema järgijad ning läinud sajandi esimesel poolel domineerisid psühhoanalüüs ja psühhodünaamiline teraapia. Pakuti pikaaegset ravi, mis oli määratud paljastama isiklike probleemide lapsepõlvest tulenevaid põhjusi, ent vaid neile, kes võisid seda endale lubada. Mõned laiema patsientuuri pärast südant valutavad praktikud üritasid seda ravimeetodit varieerida (pakkudes näiteks lühendatud ravi ja rühmateraapiat), kuid vajadus abi järele oli nii suur, et sellest üksi jäi väheks. Ehkki leidub hulgaliselt inimesi, kes on psühhoteraapiast abi saamises veendunud, pole teraapia viljelejad ise näidanud üles erilist huvi tõestada, et patsientidele pakutavast olnuks ka tegelikult abi.
Vastusena psühhodünaamilise ravi piiratud kättesaadavusele ja napile tõendusmaterjalile selle tulemuslikkuse kohta töötati 1950. ja 1960. aastatel välja tehnikad, mis võetakse kokku „käitumisteraapia“ mõiste alla. Nendel on kaks ühist tunnusjoont. Esiteks on nende eesmärk kaotada sümptomid (nagu ärevus), tegeledes sümptomite enestega, mitte niivõrd kunagiste tekkepõhjustega. Teiseks olid need tehnikad seotud õppimismehhanisme puudutavate tõenduspõhiste teadusuuringutega. Käitumisteraapia kasutajad keskendusid tõendatud tehnikatele või halvemal juhul sellistele, mida oleks võimalik järele kontrollida. Kõige kasulikumaks osutusid need sotsiaalärevuse ravis, eriti lihtfoobiate (näiteks looma(de) – või kõrgusekartus) ja agorafoobia ravis, mis teadaolevalt alluvad halvasti tavalistele psühhoteraapia võtetele.
Esialgse vaimustuspuhangu järel tekkis rahulolematus ka käitumisteraapiaga. Selleks oli mitu põhjust, mille hulgas polnud vähetähtis tõsiasi, et käitumisteraapia ei tegelenud mõtetega, mis ilmselgelt olid patsientide masendust põhjustanud. Et käitumisteraapia osutus depressiooni ravis puudulikuks, ilmnes vajadus seda revideerida. 1960. aastate lõpus ja 1970. alguses töötati välja spetsiaaln