Eike

Rein PГµder

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani "Metsa tütar", mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel.
"Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Rein PГµder

Eike

Marele

ESIMENE OSA

EELKГ•LAD

Kui olin takso, mis mind sadamast kohale tõi, vabaks lasknud, kui see kummide nahinal, vabakäigul mäest alla veeres, kui värav justkui iseenesest lahti läks ja seejärel mu selja taga kinni klõpsatas, kui mu aia raagus vaikus mind endasse haaras, panin kohvri korraks maha ja vaata sin kõigepealt akendesse, sest majaaknad on nagu sil mad – neis võid näha kas ükskõiksust, ootamatust või hoopis äratundvat läiget nagu ükskõik millise elusolendi silmades, keda sa taas kohtad. Mulle näis – aknad tervitasid mind seekord rõõmsamalt kui muidu, neis oli koguni pidulik läige.

Tõstsin vana pruuni kohvri, oma truu reisikaaslase uuesti kivisillutiselt üles ja vinnasin ta trepini. Välisuks avanes kergelt ja sulgus seejärel samasuguse veendunud klõpsuga nagu aiaväravgi. Mind võttis sees vastu pisut seiskunud õhk, kuid mõnus soojus. Hea on iga kord tulla sooja koju; minu eest kannab muret automaatika. Otsekui kellegi nähtamatu hoolitsev käsi. Ma ei salli igasuguseid koduabilisi ja kõrvalisi silmi; harva leidub nende hulgas inimest, kes oleks korralik ja vaba uudishimust, sellest naiste igavesest nuhtlusest. Ma suudan ise endale teenijanna olla. See pole raske. See on vahel isegi meeldiv. Ja selle maja võtme olen usaldanud vaid ühele inimesele, oma pojale. Kuid tema pole minu teada seda õigust veel kordagi kasutanud.

Üleriided ikka veel seljas, tühjendasin kõigepealt postkasti; see ajas üle ja osa ta sisust vedeles juba esikuvaibal. Mida võiski oletada! Kallasin kogu korrespondentsi elutoa lauale. Samal hetkel märkasin, et vesi kristallvaasist oli otsas ja roosid kuivama hakanud. Mis tunnistas ometigi, et olin siiski mõnda aega ära olnud. Uusi lilli mul kahjuks polnud, kuigi oleks võinud olla. Aga ma jätsin nad sinna mere taha hotelli maha, kartsin, et nad ei pea reisi vastu.

Ma ei imestanudki väga enda üle – et ma esimese asjana laua äärde ei istunud ega hakanud neid ümbrikke avama. Nagunii teadsin, mis seal on. Või enam-vähem. Tunnistan teile, et olen kõiksugu õnnitluste, ja üldisemalt võttes tunnustussõnade suhtes kaunis leige. (See, kes ise sõna sageli tarvitab, teab teistest paremini, kui kergesti need sünnivad ja kui vähe on neis mõnikord tõelisuse katet.) Pealegi olen end elu jooksul pidevalt harjutanud lahti saama liigsest kärsitusest, sest kärsitus on uudishimu poolõde ja just uudishimu, nagu vist juba märkisin, on tihti kurjast. (Meil pole sageli vaja teada kõike seda, mida me oma uudishimu läbi teada saame!) Ja minu eas peab juba oskama informatsiooni, sündmuste, kokkuvõttes Aja survet maha võtta – ja aeglus on üks sääraseid mooduseid. Pealegi olin juba laevas endale tõotanud, et tänane päev kuulub ainult minule endale. Mis tähendas ilmselt seda, et ma ei kavatsegi tänasel päeval millelgi kõrvalisel end segada lasta.

Nii, uksekell oligi väljas! Ilmselt olin seda teinud juba enne reisile minekut. Küll aga mitte telefon! Enne kui ta mind järgmisel hetkel oma ebameeldiva meloodilisusega üllatab ja ma pean kellegi inimese lainele asuma! Mõnel helistajal on imeline võime minuti pealt ära tabada, et sa oled kusagilt kaugelt just-just tagasi jõudnud. Mul on mitu korda sellist juhtunud. Nii et kogu see aeg võis maja helinaist vastu kajada! Aga eks see olnud siis majale mõeldud hääl – temagi ju mingis mõttes elusolevus!

Ruloode ja kardinatega polnud mul vaja mässa