Head pahad poisid

Ivar Soopan

17-aastane Rain teeb vale otsuse, kui juhiloata autorooli istub. Süütuna tunduv olukord saab traagilise lõpu ja viib poisi noortevanglasse. See on põnev lugu maailmast, kuhu sattuda ei taha keegi, aga kus olles tuleb enda eest välja astuda. Lisaks Rainile seiklevad selles loos ka raamatust Kõik poisid ei kasva suureks tuttavad tegelased Jan ja Silver. Ootamatult põimuvad kaks täiesti erinevat maailma – sõbrad satuvad sündmuste keerisesse, mis paneks keema iga poisi vere.

ENDA EEST VГ„LJAS

Raske uks sulgus valju kolinaga, võti pisteti lukuauku ja kostis heli, mis teatas: hommikuni ei pääse sellest ruumist keegi.

Rain istus reformvoodil, mille krigin tekitas külmavärinaid. Ta laskis silmadel üle toa käia, sulges siis need ja heitis pikali.

„Jobu, ära maga, kell on alles üheksa!” hõikas keegi kõrvalvoodist. „See pole sul kodu! Ja üldse – kui tahad mu kõrvalvoodis magada, siis öösel pole mingit peeretamist, selge?”

Rain ei tahtnud silmi avada, kuid tal ei jäänud muud üle– kellegi rusikas tabas tema külge. Rain keeras pea aeglaselt küljele ja vaatas otsa irvitavale kiilaks aetud peaga poisile. „Mis jõllitad?” päris peast eemale hoidvate kõrvadega poiss mõnitavalt.

Tuba täitis naer ja see pani Raini vere keema. Ta surus käed ise seda märkamata rusikasse, venitas end istuli ja vaatas kõigest poole meetri kaugusel kõrvalvoodil istuvale poisile otsa.

„Noh, mida?!” ülbitses poiss.

Rain ei öelnud midagi. Tema käed olid rusikas ja rünnakuvalmis. Ärevusest paksuks tõmbunud õhuga toas võttis maad vaikus.

Rain märkas, kuidas vastase silmad liikusid hetkeks tema rusikatele, kuid suundusid kohe tagasi endisse punkti – Raini silmadesse. Need ei pilkunud.

Vaikus pГјsis juba mitu sekundit ja ilmselt oleks selle katkestanud kellegi kannatamatu repliik, ent siis kГµlas raksatus, millega peaaegu samal ajal kostis karjatus.

„Raisk!” karjus lontkõrvadega kiilakas ja kattis näo kätega. Tema sõrmede vahelt tilkus verd.

„Nägite, kus pani!” hüüdis keegi.

Rain tõmbas käega üle lauba, heitis korra pilgu peopessa, pühkis sinna jäänud punase laigu pükstesse ja heitis uuesti pikali.

Raini äkiline ja tugev pealöök oli poissi tabanud otse vastu nina. Kõik toasviibijad arvasid, et käiku lastakse rusikad, kuid pealööki ei osanud nad oodata.

Poisid sosistasid omavahel ja jäid siis vait. Kaheksa noorukit lamasid voodites. Kes luges raamatut, kes oli juba silmad kinni pannud. Vahejuhtum unustati, sest see oli täiesti tavaline ja igapäevane. Vähemalt seal, kus poisid parasjagu viibisid.

Raini esimene sõda oli võidetud. Ta teadis, et nüüd jäetakse ta rahule või otse vastupidi – peab pidevalt valvel olema, et end uute rünnakute eest kaitsta. Ta oli kuulnud ainult kõlakaid, kuidas sellises kohas hakkama saadakse, kuid nüüd oli ise selle keskel. Ootamatult ja Raini arvates ebaõiglaselt, kuid parata polnud enam midagi. Ta oli noortevanglas.

KUST SAADA ONNI JAOKS LAUDU?

Jan ja Silver olid naabrid ning suvel oli vähe päevi, mil nad poleks koos midagi ette võtnud. Tihedamalt hakkasid nad läbi käima kolme aasta eest, kui Kelleri asula juurde tiigile parve ehitasid. See oli üks poiste meeldejäävamaid suvesid. Mitte ainult parve ehitamise pärast. Tol suvel sai Janist, kes oli Silverist mõni aasta noorem, Kelleri poistekamba liige. Kamp, mille ninamees oli Rain, võitles vapralt naaberasula Vaia poistega. Kõik see juhtus kolm aastat tagasi – sõdu polnud vahepeal suuremaks kasvanud poisid enam pidanud.

Jan tõmbas pöidlaga üle kitarrikeelte. Kostis minoorne heli. Ta lasi pillil mõne sekundi heliseda, asetas siis käeselja vastu keeli ja summutas kurvameelse kõla.

Jan klõbistas vasaku käe sõrmedega kitarri kõlakastil. Muusikakoolis käidud kahe aastaga oli tema sõrmeotste nahk tugevaks muutunud.

„Mitut akordi sa juba tead?” küsis Silver.„Üle kahekümne vist, aga osa on päris rasked ja ei tule korralikult välja.”

„Aga mõnda tuntud lugu ka oskad mängida?”

„Mõnda ik