Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast
Krister Kivi
Vaimukas ja hea huumoriga kirja pandud reisikiri näitab lugejale, et Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias erinevad siiski pisut turismibrošüürides kirjeldatust. Ja teekond nendeni võib olla tunduvalt värvikam kui ime ise.
SISSEJUHATUS
Soe vastuvГµtt
Mind on Iisraeli alati tõmmanud. Ma olen imetlenud juutide hakkamasaamise oskust ja armastanud nende rahvustoite. Mulle meeldib vaimustav klezmermuusika, mille aina metsikumaks muutuv tempo ja ennastunustavalt saagivad viiulid abistavad mind igapühapäevastel koristustöödel. Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks. Kahetsusväärselt polnud ma Iisraelis aga kunagi ise käinud. Polnud olnud head põhjust. Mitte seni kuni avastasin, et lihtsaim tee hiljuti seitsme maailmaime hulka valitud Petrani käib Iisraeli lõunapoolseima linna Eliati kaudu.
Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii, nagu ideed sageli tekivad – iseenesest. Kõik maailmaimed, Giza püramiidide erandiga, olid ju juba aastatuhandeid eksisteerinud vaid virtuaalselt – Babüloni rippaiad, Artemise tempel ja Maussollose mausoleum olid kokku varisenud, Rhodose koloss maavärina läbi hävinud, Alexandria tuletorn ja Zeusi hiigelkuju samuti läinud. Kuid nüüd sai maailm imed tagasi. Enam kui saja miljoni hääletanu tahtel valiti 2007. a südasuvel nendeks Petra kaljulinn Jordaanias ja antiikne Colosseum Itaalias, Kristuse kuju Rio De Janeiros ja Chichen Itza templikompleks Mehhikos, suur Hiina müür (asukohaga Hiinas!), Machu Picchu Peruus ning Delhist paaritunnise rongisõidu kaugusele jääv Taj Mahal.
Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et mu enda elus on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased üheksa aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Vabadusekella ja Suurt Munamäge.
4. september 2008 on õnnelik päev, mil lendan Air France’i hilisõhtuse lennuga Pariisist lõpuks Iisraeli, tõotatud maale. Vein on hea, toit maitsev ning stjuardessid kannavad oma elegantsete univormide rinnal väikseid punaseid sildikesi, mille kohaselt on lennusaatjate näol ühtlasi tegemist ka turvatöötajatega. Õnneks leiab ainus draama sellel lennul aset vaid mu sisekõrvas: see ummistub maandumisel lootusetult, et avaneda muljetavaldava lurinaga alles poolteist ööpäeva hiljem, kui Frishmani ja Ben Yehuda nurgal üle tee lähen, andes mulle tagasi võime kuulda elu pooltoone – teeäärsete tumeroheliste põõsaste sahinat, Vahemere kauget kohinat, oma püksitaskus rappuvate müntide summutatud kõlinat.
Kaljumošee Jeruusalemmas on paik, kust Muhammad ingel Gabrieli seltsis taevasse läks.
Ma võtsin raha esimest korda välja Tel Avivi lennujaamas, kohe pärast seda, kui lennuk südaööl maandus ja Iisraeli piirivalve (Araabiamaade piirivalvurite tunnetele mõeldes ja minu tagasihoidliku palve kohaselt) eraldi lehekese peale ning mitte passi sisenemistempli lõi. Torkasin kaardi pangaautomaati sisse ja see pakkus välja võimaluse jätkata tehingut vene keeles. ERSP-lane mu sees valis tehingukeeleks inglise, kuid pärast seda, kui automaat oli küsimust hetke menetlenud, läks ta iseseisvalt ikkagi vene keele peale üle. “Raha on tulekul,” teatas ATM kirillitsas, karjatades tehingu lõpus: “Spasibo!”
Ma olen alati teadnud, et näen välja nagu venelane (“Aga härra, teie s tiilon selline, et te olete pärit kuskilt sealtkandist – Ukrainast või Valgevenest,” selgitas mulle Hurghadas Conradi hotelli teenistuja, kui masendunult tema käest pärisin, miks absoluutselt kõik mind Egiptuses vene keeles hõiguvad) ning teoreetiliselt pole mul midagi selle vastu. Ma olen omal kombel isegi uhke, et mu soontes