HГµbedaketrajad

Enn Vetemaa

Milline tüdruk ei unista romantilisest filmirollist, milline noormees ei kujutle end verdtarretava põneviku kangelasena! Salapärane, magnetina ligitõmbav filmimaailm oma lootuste, pettumuste, armutu konkurentsi ja kirgedega on andnud ainet paljudele kirjanikele. Enn Vetemaa romaan «Hõbedaketrajad» viib meid «Eesti Hollywoodi», kus käivad uue seiklusfilmi võtted. Paljude menukate komöödiate autor, tuntud näkiuurija Vetemaa käsitleb meie filmiloojate elu talle omase leebe huumoriga, eesti näitlejate, režissööride ja filmistuudio juhtide prototüübid on tema romaanis selgesti äratuntavad. Kuna autor on stsenaristina ise sageli filmimisel osalenud, siis on tal teada ning lugejatele jutustada kõiksugu koomilisi ja ka traagilisi lugusid, mis leiavad aset, enne kui üks film lõpuks vaataja ette jõuab.

I

Matil ei tulnud und. Teda vaevas suitsunälg. Vaikselt libistas ta end voodist välja.

„Joo enne klaas piima, kui sul on,” aimati ta soov ära.

Veronika oli ärganud sama hääletult, nagu ta magaski. Akna taga lõi taevas rohekaks, ja hommikuhämus oli Veronika nägu otsekui portselanist – ta oli veel vanusetum kui päeval.

„Ma vaatan.”

Mati läks tillukesse kööki. Ukselt heitis ta pilgu tagasi. Veronika ei pööranud pead, vaid vahtis endiselt lakke. Tekk kurguni tõmmatud, lamas ta seal, sirge, liikumatu; see naine oli magadeski valveseisangus. Ja ka ta riided – suve kohta oli neid liiga palju – matkisid korrektsuse poolest omanikku, jäigalt rippusid nad puul, kingad täpselt nende all. Oma haiguse tõttu kandis Veronika alati pikkade varrukatega kinnisi kleite; niisiis puudusid sellel teisel, vertikaalsel Veronikal, ainult sääred, labakäed ja pea.

Mati istus taburetile. Süütas sigareti ja avas akna. Kusagilt oli laskumas juunihommik, puud olid selle aimuses vaiksed, pisimgi virve ei kibrutanud väikese ilutiigi veepinda. Loodus ootas päeva ujedalt ja kannatlikult.

Mai ja juuni olid Matile rasked kuud. Eriti paaril viimasel aastal täitsid nad ta ähmase, ebamäärase rahulolematusega. Ühiselamud, hotellid, vahel sekka ka mõni üüritud kööktuba, kogu see juba harjumuspärane pendeldamine Eestimaa ühest äärest teise tekitas neil kuudel – algamisekuudel – mingi kirvendava tusa; oleks nagu tahtnud peatuda, juurduda, uuesti alustada. Igal taimelgi siin akna all on oma kindel koht. Looduse naiivne optimistlik ja enesekindel ärkamine, see suur usk, mis esiotsa karistamata jääb, need leebed ja leiged hommikud, mis lubavad mahladel käärida, tegid kuidagi tigedaks. Kasvab sihuke tilluke leheke, ise nagu niiskest siidpaberist välja lõigatud, jääb katsudes pöidla külge kinni, aga näe – temal on oma kindel teadmine ja tahtmine. Ei mingeid küsimusi, temal kõik selge.

Aknalaual lõhnas pelargoonium teravalt, kuivsoolakalt; see oli ebameeldiv lõhn ja kuidagi nagu seoses möödunud ööga.

Mida Veronika õieti kavatseb? Varemalt ei jäänud ta kunagi terveks ööks. Muidugi teab Veronika, et Mati suhted Maretiga on tõsiseks muutunud ja varsti peaksid loomuliku lahenduseni – pulmadeni jõudma, aga kas see seda naist tõesti häirib? Kas ta järsku pretendeerib millelegi? Kohe, kui nende filmigrupi direktor Veronika (filmidirektor tähendab sisuliselt majandusdirektorit) talle võtete perioodiks selle tillukese korteri leidis, jäi Mati mõtlikuks: suvitusrajoonis pole toagi leidmine kerge asi, ju on Veronikal temaga mingid plaanid. Tõsi, formaalselt võttes oli see neile filmi toimetajaga kahe peale, kuid toimetajad peatuvad võttepaikades harva üle päeva või paari; tegelikult oli korter temale ja loomulikult siis ka Veronikale kuuluv salapesa. Nad olid Veronikaga juba mitu aastat, kuidas seda nüüd öeldaksegi, intiimtuttavad, kuid nende põgusad kohtumised käisid enamasti Koidu ja Hämariku stiilis. Veronikal pealegi oli mees; räägiti küll, et vana.

Sigaret tundus imal. Mati lГјkkas potilille kГµrvale ja laskus rinnuli aknalauale. Kui ta end vahariidega kaetud taburetilt kergi