Hector ja Bernard

Rein Raud

Esimest korda kohtame me seda pikka ja pisut vibalikku kahupäist noormeest hetkel, kui ta on just vajutamas ühe neljakorruselise, kahe maailmasõja vahel ehitatud kivimaja altukse kellanupule. See liigutus muudab täielikult tema elu, aga ta ei tea seda veel, ehkki käitub, justkui teaks: ta on kätt välja sirutades vajunud mõttesse ja näib, nagu kaaluks ta, kas ikka helistada või mitte.

Hector ja Bernard

Esimest korda kohtame me seda pikka ja pisut vibalikku kahupäist noormeest hetkel, kui ta on just vajutamas ühe neljakorruselise, kahe maailmasõja vahel ehitatud kivimaja altukse kellanupule. See liigutus muudab täielikult tema elu, aga ta ei tea seda veel, ehkki käitub, justkui teaks: ta on kätt välja sirutades vajunud mõttesse ja näib, nagu kaaluks ta, kas ikka helistada või mitte. Tegelikult ei ole see nii. Ta lihtsalt mõtleb läbi võimalikud fraasid, mida öelda ukse avajale, isikule, kes on ta võrdlemisi ootamatult kutsunud külla. Selle kutse on ta vastu võtnud hetkelise sähvatuse ajel, nagu ta üldiselt kõike teeb; täna hommikulgi oli ta ärganud üksinda tundmatus korteris, kerge peavaluga, mille põhjust polnud toas valitsevat segadust veidi vaadeldes üldsegi raske ära aimata, ja hägusalt meenus talle ka sõit läbi öise linna ning kellegi seltskonnalise helde naer tema juttu kuuldes, ning kunagi hiljem öösel oli ta vist üritanud lugeda luuletusi ja solvunud, et neile ei leidunud kuulajaid. Aga kõik muu jäi hämarusse nägematu eesriide taha tema oimukohtade vahel, et sealt loodetavasti mitte hakata tagasi tulema üksikute piinlike välgatustena, mis enne selgelt teadvusse jõudmist on juba ujutanud kogu keha üle nii külma kui kuuma higiga. Mida ütleks Ingrid, kui ta mind praegu näeks? Sellele on parem mitte mõelda. Ta oli lasknud ukse enda järel vaikselt lukku, loovinud suurte raskustega läbi tundmatute tänavate ja lõpuks end peatuses leides avastanud, et ükski talle tuttav liin seal ei käi, aga takso jaoks polnud tal enam raha, nii et tuli ikkagi astuda juhuslikule bussile. Ning nagu nii tihti sellistes olukordades, oli buss viinudki ta sinna, kust tal endal poleks ehk tulnudki pähe abi otsida, peaaegu tema ema maja ette. Lootes, et ema ise ei ole ehk kodus, aga külmkapp on toidukraami täis nagu tavaliselt, läks ta tasakesi trepist üles, tahtmata naabritele silma jääda. Vana võti oli tal õnneks võtmerõngas alles. Ja oligi nii, nagu ta oli lootnud. Pärast vanni ja kerget einet tundis ta end juba oluliselt paremini, kuid just siis, kui ta oli mõttes otsustanud end ema sohval vägisi pealetükkivast uinakust lahti raputada, käis välisuks ja ema astus sisse. Nad ei olnud juba paar nädalat isegi telefonitsi rääkinud, nii et ema oli teda nähes üsna rõõmus, mis sellest, et tema külaskäigu põhjuse võis hõlpsasti ära arvata. Nad jõid paar tundi teed ja ajasid juttu, aga kui ema end jälle unustades hakkas tüürima jutuga sinnapoole, et ega tal juhtumisi pole plaanis tööd otsida, sest parasjagu on paar täitsa sobivat kohta teada, tuli talle nagu päästerõngas meelde see kutse, mille ta oli nädal tagasi möödaminnes vastu võtnud. Hommikul oli tulnud kaart, sama päeva õhtupoolikul telefonikõne. �Olete palutud lõunale, et ühtlasi arutada mõningaid vastastikku huvi pakkuvaid küsimusi,’ seisis kaardil. Esimese hooga ajas kutse kuiv formaalsus ta muigele, aga vahepeal oli ta linnas korraks Walteriga kokku saanud, ja see soovitas tal kindlasti minna. Mõnus kogemus, ütles ta, suussulavad road, eeskujulikult valitud veinid, hea seltskond ja ülimalt huvitav vestlus. Walter aitas tal ka justkui, aga mitte päris tuttavana kõlavale nimele kuju anda: mitte lihtsalt ükskõik kes ei ole see Bernard, vaid endine filosoofiaprofessor, kes aeg-ajalt ka lehtedes kirjanduskriitikat avaldab ja on, ehkki oma paar-kolmkümmend aastat neist vanem, siiski ikka veel küllalt kõbusa mõistuse ja avara ilmavaatega kuju. Ja tema juures on alati käinud palju igasugust rahvast. Nii et kui telefon helises ja ametlikult võ