Г„ra armasta mind enam
Tea Lall
Noorteromaan. Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.
Tea Lall
Г„ra armasta mind enam
MINA, GAIL
«Kargasin istuli ja vaatasin mobiilist kella. Kurat, ma olin jälle sisse maganud!»
Nii vist algab enamik romaanidest? Seekord ma ei pinguta, et oma looga eristuda, sest täpselt nii algas päev, mis keeras pahupidi mu lapsepõlve ning mõjutas ilmselt kogu mu ülejäänud elu. Ja alguse sai see kõigest ühest tühisest maksmata arvest.
Esimene tund hakkas kohe lГµppema, kui kiiresti teen, jГµuan teise tunni alguseks kohale.
Käisin vetsus, ajasin ühe käega pükse jalga, samal ajal teisega hambaid harjates. Viie minuti pärast astusin uksest välja ja keerasin ukse lukku. Postkastist turritasid välja reklaamlehed ja arved, kuid mul polnud aega neid ära võtta.
JГµudsingi teise tunni alguseks. Inglise keel. See polnud minu jaoks probleem, sain tunni ajal tasapisi Г¤rgata.
«Kus sa esimese tunni ajal olid?» küsis Ülane, kui vahetund algas. Ülane, kujutate ette! No kes paneks oma lapsele nimeks Ülane? Põhimõtteliselt oli see ju täitsa ilus nimi, kuid eks temaga koolis selle nime pärast ikka noriti ka.
В«Sisse magasin,В» vastasin.
«Kontrolltöö oli ju,» tundis Ülane minu pärast muret. «Kui tahad, võin sind ise hommikuti äratada, helistan näiteks,» pakkus ta murelikult.
В«No sa vГµid,В» vastasin.
В«Sul on mataga suht pekkis,В» tuletas ta mulle meelde seda, mida teadsin niigi.
«Püüan järele vastata.»
Jätsin tüdruku sinnapaika ja suundusin poiste riietusruumi, et kehalise kasvatuse tunniks riided vahetada.
Ma vihkasin kehalise tundi! Olin väikest kasvu ning mingeid erilisi füüsilisi võimeid mul ei olnud, millega oleksin saanud hiilata. Tegin vastumeelselt kõik ära, mis nõuti, kuid spordi vastu puudus mul igasugune huvi. Mõni kippus minuga sellepärast norima. Kui ma jalgpalli mängides rohkem platsil seisin, kui jooksin, ajas see mõnel harja punaseks.
«Mis sa seisad seal nagu jobu, löö,» karjus mõni vahel. Aga ma seisin ikka või kui lõin, siis läks see tavaliselt nihu ja me kaotasime palli vastasmeeskonnale. Kindlasti olin üks neist, kes võis vabalt omaväravaid lüüa, ilma et sellepärast mingeid erilisi süümekaid tunneks. Mul oli suva, mida nad minust arvasid. Sport polnud lihtsalt minu jaoks.
Mulle meeldis hoopis loodust vaadelda ja seda pildistada. Kui kool lõppes, võtsin tavaliselt fotoka ja läksin metsa kondama. Võisin tundide viisi vahtida sipelgapesas toimuvat või jälgida tormipilvede arengut. Mulle lihtsalt meeldis metsas. Ma ei tundnud seal kunagi hirmu. Pigem oli mul hirm inimeste ees. Ma ei usaldanud inimesi, metsa aga küll.
Mõnikord jõudsin koju alles hilja õhtul, kui kõht näljast korisedes meelde tuletas, et ma pole terve päeva midagi söönud. Mu söögiisu oli üsna niru ja tavaliselt unustasin söömise terveks päevaks päris ära. Noh, koolis muidugi sõin, mõnikord, aga olin söögi suhtes valiv ja mul lihtsalt polnud kunagi õiget isu. Kodus ma ise endale süüa teha ei viitsinud, ei osanud ka. Näksisin niisama seda, mis kapis oli, või kui kapp tühjaks sai, läksin poodi ja ostsin midagi mõttetut. Ühesõnaga, mul polnud erilist isu ja ma ei raatsinud korraliku söögi peale raha kulutada.
Eelmisel kuul olin ema antud söögirahast suutnud nii palju alles jätta, et sain endale hoopis kaamerasse võimsama mälukaard