Jumalate valik

Clifford D. Simak

Jaana Talja

Orpheuse Raamatukogu

Romaani «Jumalate valik» (A Choice of Gods; 1971) peetakse ulmekirjanduse suurmeistri Clifford D. Simaki (1904–1988) loomingu paremikku kuuluvaks, kõrvuti teostega «Linn», «Härjapõlvlaste kaitseala» ja «Vahejaam». Raamatus kohtume Maale naasva inimkonnaga, kellega seisavad silmitsi omal ajal planeedile truuks jäänud telepaatiavõime omandanud inimesed – grupp indiaanlasi ja perekond Whitney. Aga romaanis tegutsevad ka kaks robotite kogukonda, ühed neist peavad kristlikku misjonit ja teised konstrueerivad salapärast superaju.

Clifford D. Simak

Jumalate valik

1

1. august 2185. Nii et me alustame otsast peale. Tegelikult alustasime otsast peale juba viiskümmend aastat tagasi, aga siis me seda veel ei teadnud. Mõnda aega püsis lootus, et järele on jäänud rohkem inimesi ja et me saame jätkata sealt, kus asjad pooleli jäid. Millegipärast arvasime, et kui šokk on möödas ja me suudame jälle selgelt mõelda ja nutikalt planeerida, saame kinni hoida sellest, mis meil on. Esimese aasta lõpuks oleksime pidanud taipama, et see on võimatu. Viienda aasta lõpuks oleksime pidanud seda endale tunnistama, aga me ei teinud seda. Alguses ei tahtnud me tõele silma vaadata ja kui me lõpuks selleks sunnitud olime, klammerdusime mingi arutu lootuse külge. Vana eluviisi ei olnud enam võimalik ellu äratada, sest meid oli liiga vähe, kellelgi ei olnud mingeid eriteadmisi ja vana tehnika oli pöördumatult hävinenud. Meie aja tehnika oli olnud liiga keeruline, spetsiifiline ja reglementeeritud, et oleksime suutnud selle kasutamise selgeks õppida ja seda töös hoida, sest vajalike oskuste ja teadmistega inimesi, kes oskaksid tehnikat mitte ainult käitada, vaid toota ka selleks tarvis minevat energiat, ei olnud enam. Praegu pole me midagi enamat raipesööjatest, kes toituvad mineviku korjusest, kuni ühel heal päeval on sellest järel vaid kondid ning me jääme saatuse hooleks. Aastate jooksul oleme taastanud või ka taasavastanud, kuidas soovite, vanemat ja algelisemat tehnikat, mis oli mõeldud lihtsama eluviisi jaoks, ja need primitiivsed oskused peaksid hoidma meid langemast täielikku metslusse.

Keegi ei tea, mis tegelikult juhtus, kuid see ei takista inimesi lagedale tulemast teooriatega, mis seda kõike seletaks. Probleem on selles, et need teooriad taanduvad pelkadele oletustele, kus on oma roll igasugustel metafüüsilistel väärarusaamadel. Meil ei ole ühtegi fakti peale nende kahe, millest esimene on, et eelmisel kuul viiskümmend aastat tagasi läks suur osa inimkonnast kuhugi või viidi kuhugi. Tänaseks on enam kui kaheksast miljardist, mida oli maailma jaoks ilmselgelt liiga palju, alles mõnisada inimest, kui sedagi. Majas, kus ma praegu istun ja neid ridu kirjutan, on kuuskümmend seitse inimest ja neid on niigi palju tänu sellele, et tol õhtul, kui see kõik juhtus, olime kutsunud mõned noored enda juurde tähistama minu kaksikutest lastelaste John ja Jason Whitney täisealiseks saamist. Kaani järve indiaanlastest võib järel olla kolmesaja ringis, aga neid me eriti sageli ei näe, sest kogu hõim on pöördunud üsna rõõmsalt ja edukalt, või vähemalt nii mulle tundub, tagasi oma vana rändamise kombe juurde. Vahetevahel jõuavad meieni kuulujutud teistest pisikestest inimrühmadest (neid kuulujutte levitavad peamiselt vabakäigu-robotid), aga kui me oleme läinud neid inimesi otsima, ei ole me leidnud ei neid ega ka mingeid märke sellest, et nad on seal kunagi olnud. See ei tõesta muidugi midagi. Mõistus ütleb, et kusagil Maal peab veel inimesi olema, aga meil pole aimugi, kus nad võiksid olla. Ega me neid tegelikult enam ei otsigi, isegi siis mitte, kui meieni jõuavad järjekordsed kuulujutud, sest meile tundub, et ei vaja neid. Möödunud aastatega oleme olukorraga leppinud ja rahuldunud rutiinse maalähedase eluviisiga.

Robotid on ikka veel meiega ja meil pole aimugi, palju neid olla võib. Küllap on nad kõik alles. Nad ei läinud või neid ei võetud,