Attolia kuninganna. Kuninganna varas. 2. raamat

Megan Whalen Turner

Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas ei suuda kolm väikest kuningriiki ikka veel kokku leppida, et astuda vastu suurele impeeriumile, mis ähvardab neid kõiki alla neelata. Nende riikide valitsejad, kelleks on kaks verinoort kuningannat ja üks väiklane ja ahne kuningas, sõltuvad äärmiselt oma nõuandjatest, kes on mõnel lihtsalt kavalad või targad, mõnel aga manipuleerivamad ja hämaramate eesmärkidega. Lugedes ei saa jätta hämmastumata, kuivõrd lihtne on rahvaid ja inimesi omavahel tülli ajada – ja tülitsejad unustavad sageli ka küsimata, kellele need tülid kasuks tulevad, kas neile endile või hoopis kellelegi kolmandale, kes osavalt end varju hoiab. Võtmetegelane on jälle Eddise kuninganna varas Eugenides. Lisaks saame heita pilgu ühe äärmiselt huvitava valitseja hingeellu, kes võtab vastu väga raskeid otsuseid, mille järgi võib teda näiteks türanniks, barbariks või julmuriks nimetada, ometi on aga lähemal vaatlemisel tema otsused vähemalt hästi põhjendatud, kuigi mitte alati õiged. Megan Whalen Turneri lummavad ja auhindu võitnud „Kuninganna Varga“ romaanid elustavad eeposte maailma ja tutvustavad üht karismaatilist ja parandamatut tegelast – varas Eugenidest ehk Geni. „Kuninganna Varga“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. „Kuninganna Varga“ romaane hindavad kirjanikud, kriitikud ja lugejad, need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award.

Megan Whalen Turner

Attolia kuninganna. Sari: В«Kuninganna varasВ», 2. osa

I PEATГњKK

Ta magas, kuid ärkas võtme keeramise peale lukuaugus. Laoruumis olid talvelinad ja keegi poleks pidanud neist huvituma keset suve, ja kindlasti mitte keset ööd. Selleks ajaks, kui uks avanes, oli ta lipsanud läbi nelinurkse avause kiviseinas ja sulgenud hääletult metallplaadi, mis seda kattis. Ta oli kitsas õhkküttesüsteemi tunnelis, mis ühendas katlaruumi väiksema vastuvõtutoaga. Luuk, millest ta läbi roomas, oli mõeldud suitsu laskmiseks laoruumi, et linasid töödelda.

Vaikselt libistas ta end mööda õhkküttesüsteemi tunnelit edasi. Paksud sambad toetasid kivipõrandat tema kohal. Polnud ruumi istuda, nii et ta lebas selili ja kuulatas mütsuvaid helisid ta pea kohal, kui inimesed kiirustasid üle vastuvõturuumi põranda. Need võisid olla vaid tema otsijad, kuid ta polnud eriti mures. Ta oli peidus lossi põranda all. Ta esivanemad olid peitnud end küttesüsteemi tunnelitesse alates sellest ajast, kui sissetungijad olid need ehitanud uute majade kütmiseks sadu aastaid varem.

Kütteruumist kostis hääli, mis kajasid pikas, kitsas tunnelis: lohisevaid mütsusid ja praginat, mis kurnas ta kõrvu. Küttekoldesse süüdati tuli. Varsti tungib küttesüsteemi soe õhk ja tema jaoks murettekitavamalt liigub edasi ka suits, et soojendada ülal olevat vastuvõtutuba ja jahisaak välja suitsetada. Vaikselt liikus ta kottpimedas, jõudes tellisesammaste vahel seinani ja siis piki seina lõõrini, mille avaus oli pisut suurem kui teistel. Kitsasse lõõri polnud end kerge mahutada ja kuni ta manööverdas, puhus ta ümber soe, suitsune tuul. Ta meenutas, kui kergesti oli ta lipsanud lõõri esimesel korral, kui oli seda proovinud. Ta vanaisa, kes oli ta lossi toonud, oli enamiku käikude jaoks liiga vana ja suur ja pidi jääma linna kõrtsi, kuni lapselaps uurimisretkedel käis ja leidis, et kõik on just nii, nagu vanaisa oli rääkinud.

Lõõri jõudnud, surus ta sõrmed ja jalad pragudesse ja ronis edasi, kuni toru pöördus nurga all, et ühineda korstnaga vastuvõtutoa kohal. Kui ta korstnasse jõudis, vandus ta vaikselt, kuigi ei leidnud midagi ootamatut. All olevas kaminas põles tuli. Õnneks polnud nad veel suurt tuld alla saanud, kui ta linadehoidlast põgenes, kuid õhk korstnas oli suitsune ja muutus ruttu kuumaks. Kuna vargal polnud muu