KrГјГјsalised. Sari В«Orpheuse RaamatukoguВ»
John Wyndham
John Wyndhami «Krüüsalised» on «Trifiidide päeva» (ek 1990, 2015) kõrval vaieldamatult autori olulisim romaan, mis räägib haarava loo postapokalüptilisest tuumakatastroofi järgsest maailmast, kus on levinud kõiksugused mutatsioonid, millesse aga suhtutakse äärmiselt negatiivselt: mutandid kuuluvad kas hävitamisele või agraarsest vaesuse piiril virelevast katastroofijärgsest ühiskonnast väljaheitmisele ning viljatule kõnnumaale saatmisele. Romaani peategelasteks on grupp lapsi, kes on varjatud mutandid, see tähendab telepaadid. John Wyndham on Teise maailmasõja järgse briti ulmekirjanduse ehk olulisim autor, tänu kellele ulme õieti jõudiski oma getost välja peavoolulugejateni, kes Wyndhami kirjeldatud inimlikud ja vägagi argised karakterid ja probleemid kiiresti omaks võtsid. Paljud kriitikud peavad «Krüüsalisi» John Wyndhami kõige olulisemaks romaaniks.
John Wyndham
KrГјГјsalised
1
Kui ma olin veel väga väike, nägin mõnikord und linnast, mis oli omamoodi veider, sest ma tollal ei teadnudki, mis see linn ülepea on. Aga ikkagi ilmus mulle vaimusilmas linn, majadekobar suure sinise lahe rannakaarel. Nägin tänavaid, neid ääristavaid hooneid, sadamakaid, isegi ankrus seisvaid laevu, ehkki ilmsi polnud ma kohanud ainsatki merd ega paati…
Ja sääraseid maju polnud ma küll iial näinud. Tänavail käis veider liiklus, vankrid liikusid ilma hobusteta ja mõnikord võis taevas märgata säravaid kalakujulisi asju, mis polnud kohe kindlasti linnud.
Enamasti nägin seda imepärast paika päevavalgel, aga vahel ka öösiti, kui tulederead jaanimardikatena rannikut ääristasid, kusjuures mõned neist tulukestest näisid hulpivat vees või hõljuvat õhus.
See oli kaunis ja paeluv paik. Kunagi, kui olin veel liiga noor ja rumal, kГјsisin oma vanimalt Гµelt Marylt, kus selline ilus linn asuda vГµiks.
Tema vangutas pead ja ütles mulle, et säärast kohta pole olemas – vähemalt mitte praegu. Aga võib-olla, arvas ta, võisin ma näha und ammustest aegadest. Unenäod olid veidrad asjad, mida keegi päriselt ei jaganud. Võis juhtuda, et mulle avanes vaade vanasse ilma, nagu see oli kord olnud: imelisse maailma, kus elas Vana Rahvas enne seda, kui jumal Katsumused saatis.
Ja siis hoiatas ta mind väga tõsiselt, et ma oma und kellelegi teisele ei mainiks. Nii palju kui tema teadis, ei näinud teised oma peas selliseid pilte, olgu siis unes või ilmsi, ja minust polnuks mõistlik neist juttu teha.
See oli hea nõu ja õnneks oli mul piisavalt aru, et seda kuulda võtta. Meie piirkonna inimestel oli kõige veidra ja ebatavalise peale hea nina, nii et isegi mu vasakukäelisus pälvis nende kerge halvakspanu. Niisiis ei rääkinud ma sellest kellelegi, ei tollal ega ka tükk aega hiljem. Tegelikult oleksin selle peaaegu unustanud, sest mida vanemaks ma sain, seda vähem linnast und nägin, kuni lõpuks juhtus seda väga harva.
Aga õe nõuanne jäi mulle meelde. Muidu oleksin ehk maininud iseäralikku arusaamist minu ja nõbu Rosalindi vahel ja kahtlemata oleks see meile mõlemale tõsiseid pahandusi toonud – kui keegi oleks mind juhtumisi uskunud. Ei mina ega tema, arvan ma, ei pööranud sellele toona erilist tähelepanu, sest ettevaatus oli harjumuseks saanud. Kindlasti ei tundnud ma end sugugi ebatavalisena. Olin harilik väike poiss, kasvasin täiesti harilikul moel ja võtsin ümbritsevat maailma iseenesest mõistetavana. Nii kuni päevani, mil kohtasin Sophiet. Isegi siis ei toimunud muutused kohe. Ainult tagantjärele mõeldes mõistan, et just tol hetkel idanesid minus esimesed väikesed kahtlused.
Sel päeval läksin üksinda uitama, nagu mul sageli kombeks oli. Olin siis vist peaaegu kümneaastane. Mu lähim õde Sarah oli viis aastat vanem ja selle vanusevahe tõttu mängisin palju üksi. Kõndisin piki vankrirada lõuna poole ja möödusin mitmest põllust, kuni jõudsin kõrge seljandikuni. Sealt jätkasin oma teed tükk aega mööda künkaharja.
Tollal polnud seljandik mulle mingi mГµistatus: see oli lii