Möbiuse leht. Esimene raamat
Enn Vetemaa
Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?” Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib? Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure. “Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.” “Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?” “Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata. “Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib” “Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]
MÖBIUSE LEHT (A. F. Möbiuse järgi), matemaatiline pind, mis tekib ristkülikukujulise riba ABCD [–] külgede AD ja BC kokkukleepimisel nii, et tipud A ja C ning D ja B ühtiksid. Möbiuse leht on ühe poolega pind ega ole seetõttu orienteeritav.
В В В В ENE
1
Doktor Mooritsa eestkostel ma selle üksiknumbri saingi, kus praegu avatud akna juures istun. Kambriks oleks teda vist küll õigem nimetada, või ehk hoopis üksikpalatiks, sest ega ma hotellitoas oleskle, vaid psühhoneuroloogiahaiglas. Kuid minu nüüdne ja loodetavasti üsna ajutine peatuspaik ei jää milleski alla vähemalt kehvemat sorti hotellitoale: mul on peale voodi veel ka suur laud, virn tühje kladesid ning kirjutustarbed; mul on koguni televiisor (mitte küll värvi-). Kõige olulisemaks pean aga seda, et ma võin jalutama minna millal tahes, ainult et haigla territooriumilt lahkuda mul doktor Moorits esialgu ei lubanud. Ei lubanud – nii ütles ta selge sõnaga – üksnes seepärast, et ma võivat ära eksida. Ja nii võib tõesti olla, kuigi mu ajus orienteerumisvõime tasapisi tagasi tulema hakkab. Näiteks taipasin ma või meenus mulle – tõesti ei tea, kuidas oleks õigem öelda – , et sealt, kus praegugi inimsumma puhanguliselt valjenevat häältekõma ja hobuste hirnatusi kostab ja läbi mu avatud akna tuppa voogab, on hipodroom. Ning ma tean, et olen sellel hipodroomil kunagi ammu-ammu ka ise käinud. Kangastuvad hobuste vahutorte pritsivad suud, džokide kirkad, kuidagi võltsilt ja isegi valusalt rõõmsavärvilised atlasskuued ja – mütsid. Ka meenub mulle pilt, kuidas kord ühel ronkmustal traavlil just finišisirgel ninast verd purskas. Džoki andis talle aga üha raevukamalt piitsa. “Postgalopp!” teatas valjuhääldaja, hobune hüppas ja hüppas, kuid mees aina vemmeldas edasi. Tumepunane veri, hobuse siidjas nahk, piits. Ma tean, et olen seda näinud. Et ma hipodroomil käinud olen, selle kirjutan otsemaid üles. Kõige esimesse kaustikusse, sest just taoliste tähelepanekute koheseks fikseerimiseks mulle need antigi. Mul tuleb kirja panna ka näiliselt kõige tühisemad pisiasjad, kuna just need kõige tähtsamateks võivad osutuda. Too sümpaatne, veidi armeenlase välimusega psühhiaater Karl Moorits võrdles minu praegust seisundit aeglase pikast unest ärkamisega; minu olukorra kohta käivat kellegi Jacksoni seadus, mis väidab, et mälukaotuse ehk amneesia korral taastuvad harilikult kõige enne lapsepõlvemuljed, siis noorus ja ikka nii edasi. Mingil hetkel saabuvat kriitiline punkt, mil mu teadvus nagu õngekork veepinnale vulpsavat, ning siis saab kõik korraga taas klaariks. Tuleb ainult oodata ja muljetelõnga tasapisi kangaks kats