Viimane raund

Peeter Urm

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […] „Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette. Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud. Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid. […]

Viimane raund

Kõrge männimets naksus ja kiunus põhjatuule käes. Rünkpilved libisesid madalal latvade kohal ning aeg-ajalt kostis üle puude ruttava kajaka kaeblikku kisa. Alusmets oli siin hõre: kidur kase- ja lepavõsa, sekka üksikuid raagus sirelipõõsaid.

Mees astus kiirustades veidi ebakindlal sammul, käed sügavasti mantlitaskutesse surutud. Tugevad õlad ettepoole vimmas, nahksoni silmile tõmmatud, ei paistnud ta ümbrust tähelegi panevat, kuid kindlus, millega mees üksteisesse suubuvaid ja hargnevaid teeradu vahetas, osutas ümbruse heale tundmisele.

Mets tema ümber hõrenes ning mees aeglustas sammu. Siis peatus ta hoopis ning otsis taskust sigaretipaki. Ta tundis ninas mõrkjas-soolakat hõngu ja kuulis eestpoolt mere rasket ühtlast kohinat. Järsk tuulepuhang kustutas esimese tiku, mantlihõlmade varjus süütas mees teise. Ta tõmbas suitsu sügavalt kopsudesse ja silmitses ümbrust. Pimenes kiiresti ning põõsad ta ees moodustasid hämaruses läbitungimatuid varje. See sundis meest kiirustama. Ta tõstis krae üles ning kiskus mantlihõlmu koomale. Pungil põuetasku segas, ta nihutas käega pudelikaela ning nööpis mantli kurguni kinni. Seejärel astus mees edasi, ületas kruusatee ja pööras otse vee äärde viivale rajale. Vetruv rohukamar asendus pehme liivaga. Puud olid jäänud kaugemale selja taha. Tuul piitsutas nägu ja rebis mantlihõlmu, sinkjasmust vesi murdis vahutades üle madaliku.

„Nii,” pomises Paul Errok rahulolevalt. Ta oli kohal. Errok otsis endale põõsa varjus kuivema liivakünka, tiris põuetaskust pudeli välja ning kooris selle ümbert paberi. Ta pani paberi liivale ning istus sellele. Samas mees võpatas. Kajakas karjatas madalal, otse tema pea kohal.

„Närvid on krussis, täiesti krussis,” pomises mees omaette. „Jah, Paul Errok, sa oled omadega läbi, päris küps kohe,” kinnitas ta süngelt suitsu kiskudes. „Kui opereerida ja hästi läheb, siis sa võiksid elada veel neli-viis aastat. Aga sedasi oled sa ühe aastaga küps.”

Ta urgitses küünega korgi kallal, lükkas siis pöidlaga pudelisuu puhtaks ning vajutas oma kitsad, tuulest lõhenenud huuled pudelisuu vastu. Samas ta võpatas. Läheduses kriuksus liiv ning praksatas oksaraag.

„Kurat, kes siin veel nii hilja…?” pomises Errok. Kõige rohkem kartis ta segamist. Ta oli siia just nimelt selleks tulnud, et olla üksinda, absoluutselt üksinda. Kodus jäi see tunne talle kättesaamatuks. Neli seina ahistasid teda, pealegi võis tulla Emma. Siin, kõikematva merekohina sees oli aga kõik teisiti. Kogu elukeerise virvarr oma kohustuste ja võlgadega jäi selja taha teisele poole metsa. Kuidas ta vajas seda üksiolemist! Nüüd aga tuldi teda siiagi segama. Ta uuris kella. Võidunud kuuekäis segas ja Errok pidi teise käega aitama, seejuures loksus pudelist tubli sorts põlvede vahele. Kell oli tõesti palju. Ümberringi oli juba päris pime. Errok võttis veel ühe väikese lonksu ja ajas ennast püsti. Kümmekond meetrit eemal seisis põõsaste vahel tume lüheldane kogu. Kostis riiete kahinat, siis luristati nina ning lasti pikalt vett. Errok tundis tülgastust, miski nagu kõrvetas sees. Ta jõudis ainult