Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel
Aimar Ventsel
Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise! Aimar Ventsel
Aimar Ventsel
Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel
PГјhendan selle raamatu oma perele ja kГµikidele Eesti jakuutidele, kes mind toetasid!
SISSEJUHATUS
Istusin kunagi hambaarsti ooteruumis ja lehitsesin mingeid suvalisi ajakirju. Leidsin sealt artikli, kuidas Tartu folkloristid käisid Lõuna-Siberi Eesti külades. Lause, mis sellest artiklist meelde jäi, oli: „Kõige üllatavam oli Siberi juures see, et seal midagi üllatavat polnud.”
Jah, Siber on koht, kus midagi supereksootilist kogeda on raske. Pole seal ei palme, kaamelikaravane, elevante, minarette, troopilist džunglit ega ootamatut arhitektuuri. Taiga on nagu okaspuumets ikka, linnad enamasti nagu meie nõukogudeaegsed magalarajoonid ning toit poes ja restoranis enamvähem tuttav.
Küsimus ongi selles, miks kari hulle sellest hoolimata Venemaa vahet sõidavad ning üksikud eriti hullud, kes igal võimalusel Uurali mägede taha rändavad. Venemaa tähendab esmasel kohtumisel pikki aeglaselt liikuvaid sabasid, kaootilist liiklust, tolmu, trügivaid inimesi ning ebasõbralikku bürokraatiat. Miks ma peaksin kõik selle läbi tegema ja veetma lisaks tunde ebamugavas kitsas kastis, mida lennufirma uhkelt „kõigi mugavustega lennukiks” nimetab? Kohale jõudes ei oota mind eksootika ega päikseline paradiis, vaid mul tuleb seista tunde pagasisabas. Hea, et muudeti seadust, mille järgi tuli end kolme päeva jooksul kohalikus migratsiooniametis registreerida. See tähendanuks veel mitut head tundi sabasseismist, suviti umbses palavas koridoris. Peale selle on Siber kaugel, seal on külm ja sind jälitab FSB[1 - Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus (vene keeles Федеральная служба безопасности Российской Федерации).] karvane käsi. Ning me kõik teame, et venelased vihkavad eestlasi ja sõimavad neid fašistideks.
Minu Siberi-karjääri viieteistkümne aasta jooksul ei ole mind kunagi fašistiks sõimatud ja FSB-ga pole mul kordagi tegemist olnud. Sabad, külm ja sööklatoit on aga mitmeid kordi läbi tehtud. Arutasime seda kunagi teise Venemaa-hullu Juku-Kalle Raidiga ning siis pani Juku asja ühe lausega paika – „Need on inimesed!” teatas ta viinapitsi hoides.
Tõsi, ma käin Jakuutias inimeste pärast. Seal on sõbrad, head tuttavad ja nüüd ka sugulased. Ka see raamat on sellest, kuidas säilib inimlikkus äärmuslikes tingimustes ning ma olen uhke, et mul on privileeg seda elu seestpoolt tunda.
В В В В Tallinn, 2012
ГњRGNE KUTSE
See oli 1995. aasta suve varajasel hommikutunnil. Nii varajasel, et päike polnud õieti tõusnudki ja horisondil sirendas vaid verejas triip, millest allpool ja kusagil kaugel oli päike ise. Ma seisin lennukitrapi platvormil ja mulle avanes sürrealistlik pilt. Trapi algusest kuni lennujaama ukseni moodustasid kaks inimspaleeri teeraja. Sisemise spaleeri moodustasid Vene sõdurid, nüüdseks juba hingusele läinud luitunudpruunides vormides ja pilotkades, Kalašnikovid käes. Välimine spaleer seisis esimesest kümmekond meetrit tagapool, oli hõredam ja koosnes ühtemoodi hallides tolmumantlites meestest. Kõigil