Odessa, Vanessa
JoГЈo Lopes Marques
Eesti Ekspressi Raamat. Kalamajas sündinud ja üles kasvanud Eva Sergejeva on tüüpilise düsfunktsionaalse nõukogude pere noorim laps, pooleldi eestlane, pooleldi ukrainlane. Baltikumi pikkadest talvedest, kaasmaalaste flegmaatilisusest ja vene kogukonna vastu suunatud eelarvamustest väsinuna otsustab meie punapäine kaunitar ette võtta seikluse. Lõppude lõpuks on ta ju äsja lõpetanud keskkooli ja otsustanud leida metsiku armastuse väljaspool Tallinna. Nii saab Evast, sellest naiivsest tütarlapsest täiuslik kaaslane Irinale, et koos ette võtta nädalalõpureis Sankt-Peterburgi, kus tüdrukuid võtab vastu Saša – Irina internetisõber sotsiaalvõrgustikus Vkontakte. Tüdrukuid aitavad kohale meelitada VIP-pääsmed Dima Bilani kontserdile ja rohkelt bling-bling’i. Kahjuks ei lähe kõik päris plaanipäraselt. Tegelikult ei lähe üldse midagi nii, nagu algselt kavandatud: selgub et Saša on vanem, rikkam ja oluliselt enigmaatilisem, kui Eva ja Irina olid oodanud. Kui tüdrukud viimaks mõistavad, kes on kes selles vene süžees, võib taganemiseks juba hilja olla…
Viljandi linnale, mu Eesti fetiЕЎile
Hiljem, kui tõtt-öelda oli juba liiga hilja, esitasid mitmed asutused selle mehe isikukirjelduse. Nende kirjelduste võrdlemine paneb tahtmatult imestama. Nii oli esimeses öeldud, et see oli väikest kasvu mees, tal olid kuldhambad ning ta lonkas paremat jalga. Teises aga kirjutati, et see oli kohutavalt pikk mees, hambakroonid olid tal plaatinast ja ta lonkas vasakut jalga. Kolmas teatas lühidalt, et erilisi tundemärke ei olnud. Tuleb tunnistada, et ükski nendest kirjeldustest ei kõlba kuhugi.
    Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“
KALAMAJA
Tulbiõied olid veel kinni ja see oli märk. Hea või halb? Kohutav. Midagi muutus Eestis liialt kiiresti.
Esiteks kliima: kuhu jäid Baltikumi legendaarsed neli aastaaega? Miks nad muudkui räägivad, et pääsuke on Eesti rahvuslind, kui räästa all pole näha mitte ainsatki linnupoega? Hullem veel, kuidas ta saab küll siidrit teha, kui õunapuud tagahoovis alles nõnda alasti on?
Tallinnas oli talv olnud haruldaselt kangekaelne, ei tahtnud alla anda. Selle tegi Eva Sergejeva kindlaks niipea, kui puudutas vasaku kГјГјnarnukiga kogemata oma pehmet kГµhukest.
Iseloomulik neile, kes kalduvad kergelt tГјsedusele vГµi, jumal hoidku, oli ta tГµesti lapseootel?
Parem oleks, parem oleks, kuigi võiks arvata, et armuprojekt Peebuga kuulub juba mõistlikult kaugesse minevikku. Pole kahtlustki, et temast saaks uhke üksikema, üliüksik, põhjamaised paganad on võimelised suurematestki kimbatustest jagu saama. Ent asi polnud sugugi selles. Probleem, selle esialgse kõrvalepõike peamine põhjus seisnes selles, et peaaegu mitte miski selles ülesmukitud vabariigis ei tundunud talle vastuvõetav. Ega isegi mitte vähimalgi määral väljakannatatav, ja teate ju küll, kuidas üksainus tilk võib triiki täis klaasi üle ääre ajama panna.
On näha, kuidas ta omaenese soolikad sõlme keerab: mai on alati olnud kuu, mil algab spartalik „Pärnu dieet“, seesama, mis oli talle toonud kaks järjestikust Miss Märja T-särgi tiitlit, kõigepealt Kuressaares ja aasta hiljem renoveeritud Haapsalu kuursaalis. Konkurents on vihasem kui ei kunagi varem, iseäranis nüüd, mil lopsakad pärismaised isendid on ametlikult Vana Maailma sihvakaimateks kuulutatud.
***
Muideks, tuleb rõhutada, et Sergejeva oli üks esimesi, kellest sai teismeliste Rate.ee-s „tõeline fenomen“, ja lugeja võtku teadmiseks, et selles tekstis ei koonerda me viidetega „Suurele Võrgule”, Eesti on ju ometi Skype’i mõrumagus kodumaa. Niisiis, neli kuud järjest oli ta kõige enam hääli saanud tüdruk, tõesti tohutult populaarne, pikk ruuge juuksepahmakas võttis jalust nõrgaks ja tõi välja rohked tedretähnid, paksud rohekad raamid tõstsid esile silmad ja andsid talle oluliselt südikama, ühtaegu nii väljakutsuva kui ka elutarga ilme.
Tema rinnapartiist – pringist, kikkis, sümmeetrilisest, ümarast – kirjutame veel