Назад к книге «Otsa uus perenaine» [Jüri V. Grauberg, Jüri V. Grauberg]

Otsa uus perenaine

JГјri V. Grauberg

Hea sõber! Eestlane on juba aegade hämaruses põletanud alet ja niimoodi oma kümne küüne ning ihurammuga põlismetsi raadanud, et sealt siis raske ning tapva tööga oma perele põllumaad saada. Nii mõnigi kord on teda selle rohke talupojahigiga niisutatud maa pealt välismaiste sundijate poolt jälle kaugemale metsa aetud, kus ta on pidanud ellu jäämiseks kõike uuesti otsast alustama. Eesti talumeest on nendelt oma esivanemate higi ja verega kättevõideldud põlistelt maadelt küüditatud Siberisse, on aetud kolhoosidesse ja igasuguste erastamiste ning ärastamiste tulemusena jälle sunnitud alustama praktiliselt nullist. Teda on kägistatud üle jõu käivate maksude ja põllumehele kahjulike seadustega, kuid ta on ikka ja jälle tõusnud ning kõigi ja kõige kiuste, käed mullas ning tagumik paljas, eestlase jonnakusega edasi rüganud. Kaua ta veel niimoodi suudab rügada ja eestlase põliseid traditsioone jätkata, teab ehk vaid Jumal taevas… Olgu käesolev üllitis tagasihoidlikuks katseks teadvustada kaasaegse talumehe elu ja probleeme laiemale üldsusele. Head lugemist! Autor. Mai, 1999.

JГјri V. Grauberg

Otsa uus perenaine

Hea sГµber!

Eestlane on juba aegade hämaruses põletanud alet ja niimoodi kümne küüne ning ihurammuga põlismetsasid raadanud, et sealt siis raske ning tapva tööga oma perele põllumaad saada. Nii mõnigi kord on teda selle raske talumehe higiga niisutatud maa pealt välismaiste sundijate poolt jälle kaugemale metsa aetud, kus ta on pidanud ellu jäämiseks kõike uuesti otsast alustama. Eesti talumeest on nendelt esivanemate higi ja verega kättevõideldud põlistelt maadelt küüditatud Siberisse, on aetud kolhoosidesse ja igasuguste erastamisete ning ärastamiste tulemusena jälle sunnitud alustama praktiliselt nullist. Teda on kägistatud üle jõu käivate maksudega ja põllumehele kahjulike seadustega, kuid ta on ikka ja jälle tõusnud ning kõigi ja kõige kiuste, käed mullas ning tagumik paljas, eestlase jonnakusega edasi rüganud. Kaua ta veel niimoodi suudab rügada ja eestlase põliseid traditsioone jätkata, teab võib-olla vaid Jumal taevas…

Head lugemist!

Autor.

I OSA

1.В peatГјkk

Mööda äsjasadanud vihmast märga asfaltteed sõitis mõõduka kiirusega küllaltki hea välimusega tumepunane “Toyota”, mille rooli hoidis umbes kolmekümneaastane, ruuge habemega ja sinises teksaülikonnas kogukas, veidi rohmakate näojoontega mees. Tema paksud ja heledad, veidi lokkihoidvad juuksed langesid vabalt teksapluusi lahti nööbitud kraele. Mees hoidis oma suurte ja tugevate käte vahel kohatult väikesena tunduvat autorooli mingi iseenesest mõistetava hooletusega ning vaatas ükskõikselt autole vastu liikuvat märga teelinti. Habemik ei paistnud eriti kuulavat tema kõrval istuva pensioniealise, ümaranäolise ja trullaka naisterahva juttu, kes püüdis kõigest hingest midagi talle selgitada. Ta ei paistnud millegipärast oma kaassõitja juttu eriti mõistvat või õigemini – mõista tahtvat.

“Ma ei saa aru, miks sa kogu aeg mulle vastu punnid?” sädistas ümaranäoline ja hakkas jälle nagu lapsele, kes teab juba mitmendat korda, selgitama: “Kas sa siis tõesti mõtled, et ma saan kogu aeg käia sinu lehmi lüpsmas? Ei saa ju! Isegi kui ma seda ka väga tahaksin ei saa ma seda teha, sest ma ei saa ju oma loomi sinu lehmade pärast ripakile jätta! Otsale rattaga sõitmine ise võtab juba tüki aega ära, muust rääkimata. Mõtle ometi mees!”

“Ma saan lehmade lüpsmisega isegi hakkama…” porises roolis istuja rahulolematult. Talle ei paistnud üldsegi meeldivat kogu see tänane ettevõtmine ja sellepärast ei olnud ta ka eriti usin auto gaasipedaalile vajutama. “Ja pole mulle ka mingisugust tüdrukut tallu vaja! Ilmaaegu ma üldse kuulasin sinu juttu! Kuule Ella, keerame õige otsa ringi ja sõidame koju tagasi!”

“Ei sõida me kuhugi tagasi!” keelas Ellaks nimetatu ja lisas siis juba päris pahaselt: “Sa mõtled siis, et kui si