Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud
Murray Leinster
Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.
Murray Leinster
Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud
Härra Austin Stantonile
Kes usub, et asjad, millest ma kirjutan, peaks kohe täide viidama.
Kes usub, et kГµik inimesed on potentsiaalsed geeniused.
Kes annab noortele vastutavaid tegevusi ja vГµimalusi.
Ja selle abil aitab täide viia asju, millest mina ainult kirjutan.
В В В В Murray Leinster
SOLAARKONSTANT
Bordman ärkas tol hommikul selle peale, kui tema magamiskajuti praokil uks iseenesest sulgus ja toasoojendi vurisema hakkas. Ta avastas, et oli pugenud sügavale tekkidesse, ja kui ta pea nende vahelt välja pistis, oli kibekülmas toas juba valge. Hingeõhust tekkis talle pea ümber udupilv.
Ta mõtles rahutult: on veel külmem kui eile! Ent Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektor ei tohtinud teiste ees ärevana paista ja seda sai saavutada vaid siis, kui surusid ärevuse maha ka üksi olles. Niisiis võttis Bordman end kokku, ehkki sisimas oli ta sünge. Sellele, kes on äsja saanud vaneminspektori kvalifikatsiooni ning viib uues koloniaalrajatises läbi oma esimest iseseisvat uurimist, võib kõik ootamatu olla hirmutav. Ning siin, Lani Kolmel, esines kahtlemata ootamatusi.
Ta oli olnud uurijakandidaat Khali Kahel, Taretil ja Arepo Ühel, mis kõik olid troopilised, ning nooreminspektor Menes Kolmel ja Thotmesel, millest üks oli poolkõrbeline ning teine parasvöötmeline vulkaaniline planeet. Lisaks oli ta teinud assistendi tööd Sarili ainsal planeedil, mis oli üheksa kümnendiku ulatuses veega kaetud. Aga see esimene iseseisev uurimine oli hoopis teine teema. Siin oli kõik võõras. Miinus null koma ühese asustatavushinnanguga jääplaneedi omapärad olid häirivad. Ta teadis, mida raamatutes liustikmaailmade tingimuste kohta räägiti, aga see oli ka kõik.
Tema hingeõhu tekitatud udu tihedus näis vähenevat, mida kauem toasoojendi vurises. Kui ta oli udu hõreduse järgi hinnanud temperatuuri mitte palju alla külmumispunkti olevaks, ronis ta koikust välja ja läks ukse juurde, et välja vaadata. Tema kajut oli muidugimõista ühes laevakeredest, mis olid koloonia varustuse Lani Kolmele toonud. Teised tühjad kered olid õues korrapäraselt üles rivistatud. Nad olid ülitäpselt ühele tasapinnale paigutatud ning neid ühendasid torujad koridorid. Kered jätsid mulje piinlikust korraarmastusest keset ümberringi laiuvat jääkoorikuga kaetud mägede segadikku.
Ta silmitses pikka orgu, kus asus koloonia. Selle mõlemal küljel olid koletud kaldus mäetipud, mis osaliselt hommikupäikest varjasid. Nende nõlvad olid jääga kaetud. Taevas oli kahvatu ning päikese ümber oli neli geomeetriliselt paigutunud ebapäikest. Tavalised südaööjärgsed temperatuurid siin orus ulatusid kuni kümneni alla nulli – ja praegu oli tehniliselt suvi. Ent hetkel oli külmem kui kümme alla nulli. Keskpäeviti jooksid tavaliselt sulaveenired mägede päikesepoolseid külgi pidi alla, et öösel taas külmuda. Ja see oli varjuline org, mis oli soojem kui enamus planeedi pinnast. Iga päikesetõusu ajal võis näha ebapäikesi, ning mõnedel öödel võis ka eredamate planeetide ümber seda fenomeni täheldada.
Telefonitabloo lõi särama ja kustus, lõi särama ja kustus. Iseenesest oli neil Lani Kolmel hea elu: e