Minu Stockholm. Vanniga merel
Rita Ahonen
Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud. Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant. Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega. Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa… Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu. Rita Ahonen
Rita Ahonen
Minu Stockholm. Vanniga merel
Maretile, keda olen palju vintsutanud, ja emale
SISSEJUHATUS
Kui jalutan kenal kevadpäeval Stockholmi paraadtänaval Strandvägenil ja vaatan mulle vastu tulevaid rootslasi, mõtlen tihti: kas ma oleksin olnud sama õnnelik, kui oleksin sündinud siin maal, selles linnas? Kui ma oleksin siin koolis käinud, siin oma põlved mänguhoos katki kukkunud, oma esimesed sõbrad leidnud, esimesel kohtamisel oma esimese suudluse kuskil Stockholmi, mitte Kadrioru tänavanurgal saanud? Siis ei teaks ma ju midagi kõri nöörivast igatsusest. Ma ei oleks pidanud lahkuma oma sünnilinnast Tallinnast, teadmata, kas ma sinna enam kunagi tagasi saan. Teadmata, kas kunagi veel oma vanemaid ja sõpru näen.
Vastust ei ole. Tean vaid, et mu elu oleks olnud palju lihtsam – aga ka tohutult vaesem ja igavam.
Kulunud küsimusele, kuidas ma Stockholmi sattusin, tavatsen ma anda sama kulunud vastuse – ikka armastuse pärast. Ja nii see ju ongi, kuigi tuhande nüansiga.
Rootslased on kindlad, et armusin rootsi mehesse. Aga 1988. aastal ei olnud Nõukogude Eestis rootsi mehi väga palju liikumas. Väliseestlased arvavad, et kohtusin väliseestlasega. Raputan mõlema pakkumise peale pead, kuid tavaliselt pikemalt ei seleta. Alguses vältisin seda teemat, aastal 2013 mõjuvad aga väljendid „Nõukogude Liidust väljasaatmine” ja „poliitiline pagulus” juba anakronismina.
Nüüd olen Stockholmis elanud juba 25 aastat. Kohanesin maaga, mis asub geograafiliselt lähedal – aga kultuuriliselt kaugemal, kui arvata oskasin –, läbi mitme faasi. Alguse eufooriast sai hukkamõistmine, siis mõista püüdmine ja lõpuks loodetavasti arusaamine.
Kas oleksin 29aastasena siia sattudes ka oma kõige elavamates fantaasiates osanud ette kujutada, et minust, suurest tuulepeast, saab Europaskolani, Euroopa Kooli üks rajajaid ja et sellest saab suur, hea ning kuulus kool? Et algne õpilaste arv 50 kümnekordistub 14 aastaga ja meie nüüd juba kahe koolimaja juurde kerkivad nagu seened ka lasteaiad. Et elu saadab mu teele palju ootamatuid tutvusi, närvekõditavaid hetki ja õigeid inimesi õigel hetkel.
Ja et minust saab siin vanaema!
Rootsis on tegelikult hea elada. Rahvusvahelises õnnelikkuse edetabelis asub maa seitsmendal kohal, kuid inimesi ei tee õnnelikuks mitte ainult rikkus. Poliitiline vabadus, turvalisus ja korruptsiooni puudumine on tähtsamad kui sissetulek.
В В В В Stockholm,
В В В В mai 2013
LITSO BEZ GRAЕЅDANSTVA
„Teie dokumendid,” kõlab metalne hääl.
Ulatan kolmeks kokkumurtud rohelise A4 paberi. Nagu tänapäevased reklaamvoldikud.
Väljasõiduviisa, seisab sellel.
Nimi: Rita Heinovna Paomees.
Kodakondsus: LBG. See tähendab litso bez graždanstva – otsetõlkes kodakondsuseta nägu, tegelikult muidugi kodakondsuseta isik.
Nädal enne lahkumist kutsuti mind tööl partorgi juurde. See oli selline pea iga asutuse justkui vabatahtlik (nuhi)amet, mille täitja juhtis ka kommunistliku partei rakukest. Meie partorg oli armas vene onu.
„Rituška,” alustas ta familiaarselt. „Mõtle, mõtle hjasti järele, kas sa ikka tahad ära sõita. Siin meie kõik omad. Meie kõik koos. Kui sinna ljähe