Назад к книге «Minu Jamaica. Pole probleemi!» [Tarrvi Laamann]

Minu Jamaica. Pole probleemi!

Tarrvi Laamann

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd. Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida. taRRvi

Tarrvi Laamann

Minu Jamaica. Pole probleemi!

SISSEJUHATUSE ASEMEL

Veel enne kui sa, hea lugeja, kavatsed sellesse raamatusse süveneda, palun võta vastu minu siirad vabandused, sest teekond koos minuga Jamaicale võib osutuda pikemaks ja aeganõudvamaks, kui sa esialgu ehk arvatagi oskad. Selles on oma „süü” nii minul, sest ma pidin oma aastate jooksul tehtud Jamaicalkäigud esimest korda elus raamatus kokku võtma, kui ka Jamaical – selle easygoing ehk Jamaican style’i eluviisil, mis seal valitseb. Jamaical ei torma ega rapsi keegi, seal pole stressi (noh, seda muidugi on, kuid hoopis teiste asjaolude tõttu kui meil siin kodu-Eestis), inimesed naeratavad sundimatult ning nad tahaksid töörabamise asemel pigem sõpradega koos muusikat nautida ja tantsida. See on kaunis saareriik, kus päike lõõskab aasta läbi ning mille lõputud valged liivarannad ja kutsuvsinine meri panevad inimesi mõtlema tõepoolest teist moodi, kui nad on harjunud. Ja muidugi reggae! Muusika, mis on saanud osaks minust ja minu eksistentsist ning mis mind sinna õigupoolest viiski.

Kirjutasin seda raamatut peatükkide kaupa, vahel pikemate, vahel lühemate pausidega ning kui ma ise kõike hiljem üle lugema hakkasin, tundus tekst mulle üks täielik ajuvabadus ja jaburdus. Kuni avastasin, et hoolimata sellest olen oma jutuga ikkagi tasa kulgedes jõudnud sinna, kuhu välja jõuda tahtsingi – Jamaicale!

Jah, raamat on veidi mõnulev-laisklev, ja justkui isegi kõrvaltvaataja pilk Saarele ja kõigele sellele, mida ma neil reisidel nii üksi, koos oma naise Tiina, tütre Cassandra, vennaga kui ka täiesti juhuslikult kohatud inimeste või uute sõpradega olen läbi elanud. Ja seda on tõesti üksjagu! Üritan kõike teiega jagada nii hästi, kui suudan. Teen „Minu Jamaicas” kõiki neid asju, milleks Jamaica mulle võimaluse andis, ning olen unustanud kodused keelud ja tabud. Kuna oskan rääkida vaid nii, nagu mõtlen, asju näen ja tunnetan, siis ärge oodake siit mingit ilutsemist või peeneid mõttemänge – olen väga otsekohene, võiks isegi öelda toorelt aus, ja mu kõnepruuk on veidi lihvimata. Kui see nii poleks, ei saaks ma raamatule pealkirjaks panna „Minu Jamaica”. Te saate teada, mis tunne on olla kolm korda röövitud, millised näevad välja majakõrgused „helimäed”, kui ägedad on kohalikud reggae– ja soca-peod, missugune näeb välja reggae-voodi, miks on Jamaical üle 60aastased peolised täiesti tavaline nähtus, miks ma Eestist Jamaicale rummi viisin ja kuidas ma kohalikega reklaamfilmi väntasin, mis ootab Jamaical ees kanepitarvitajast võõramaalast, kuidas ma kohalikus plaadipoes müüja-promootor olin, miks jamaicalased armastavad vormikaid naisi ja kuidas nad nende lopsakat ilu laulusalmidesse valavad. Ning lõpetuseks sedagi, kuidas ma Eestis seda Jamaica-asja ajan. Muidugi pole see kaugeltki kõik, mis raamatus kirjas on, kuid nüüd on lugeja ehk pisut kannatlikum, kui ma teda kohe esimesel leheküljel kanepiuimasele reggae-dancehall’i peole ei kutsu.

Ausad on ka reisil tehtud visandite edasiarendused – 2010. aastal valminud, puulõiketrükis illustratsioonid, mis väljendavad minu kogetud elamusi ja tundeid paremini kui ükski foto. Ja lõppude lõpuks